Vaglatanu või

Setonius

Kui väikukõnõ olli, elli Petsereh.

   Ütepäävä lõõna paiku oll väegä kõva pikne. Kõrra käve jälki üts ilmadu mürähüs nii, et kõik tarõ tõrgahtõlli. Köögist kostu ilmadu kollin. Joosimi kõik kaema. Köögih oll laud paigast arq, köögiriistaqkõik põrmandu pääl maah, kergoq pikälde...

   Tull pernaane ni nakas täntämä: Miiq hoiami pikse aigu aknõ ni ussõ vallalõ! Nüüd lei pikne sisse!

   Imä korist köögi ni pia istimi lauda lõõnat süümä. Maq võti väitse ni naksi võidu leevä pääle hämmämä. Oll üts sääntene laja terägä Solingen väits. Hämmä ni hämmä. Kae- võiu pääl ommava kõllatsõq junnikõsõq nigu vaglaq.

   Naksi ikkma: „Võid om hussitanu!“

   Mullõ üteldi tuu pääle, et maq olõ üts ull lats. Kui saavaq hüä, õkva maalt tuud võiu seeh vaglaq ollaq!?

   Ku asja lähembält uuritus sai, tull vällä, et väitse terä servä liki oll üts väikukõnõ mulgukõnõ, vaest ~0,5 mm läbi mõõta. Nigu võidu leevä pääle hämmsit, nõssi läbi tuu mulgukõsõ vagla muudu võiujunnkõnõ. Vanaesa, vana ravvatüümiis kai kah ni arvas, et tuu mulgukõnõ on vaest väitse sisse roos`tanu. Egätahes asi oll selge!

   Maq es olõ perähpoolõ mõtõlnu, et tuu võidsõ ollaq kerävälk kiä tuu mulgukõsõ väitse sisse palot. Tuu või pallo egäsugumatsi hantsakit tükke tetäq. Mul umal om onnitstunu tuud imevigurit, midä palloq „targaq meheq“ tunnstada tahaiq, es uma silmägä mito kõrda nätäq. Olõ nännü timä tett vägitükke ni viil inämp egäsugumatsi jutta kuulnu. 

Tagasi Setoniusõ mano