Kui vikaht esinindäst lindas

Setonius

Maq olli lats ku tuu asi juhtu.

Oll päältsõa aig. Kohoose viil olõs. Miiq külä rahvas oll Piusa veereh hainal. Sääl, hainamaa veereh oll üts korgõmp ni kuivõmp kotus, lepäpuhmoq ümbretsõõri, kohe jäeti rattaq, köüdeti hobõsõq. Sääl olliva ka ossõst tettü varoalutsõq koes vihma iist pakku minnäq.

Ütepäävä, ku päiv oll jo korgõh, olliva meheõq lännü tsuklõma. Naaseq kaarutiva hainu. Kõrraga, nimäq näevä: Hobõsõq ommava hinnäst vallalõ kisknu ni pakõsõ hainamaad pite. A tuu laagre kotsil om nigu määntenegi helle virvendüs. Naaseq võtiva rehäq olalõ ni lätsivä kaema. Vast om susi vai tiiäiq mis.

Saiva nimäq sõs lepäpuhmõ mano ni kaeq: Päseiq näide vaihõlt läbi! Nigu määntenegi "sain" om iih. Heitä vai rõnnuldõ pääle-kõgõ lükkäs tagase. Üts kuraasi täüs noorik võtt` rehä ni virot "tuulõ", midä nätä olõs. A rehä pässi käest vallalõ, karas "tuust sainast" suurõ kaarõga tagasi ni sattõ naistõ sälä taadõ maahha. Naaseq heitüvä tuu pääle arq. Lätsivä miihhi kutsma.

Meheq olliva hobõsq kätte saanuq ni tulliva tuud imeht kaema...A sääl olõs inämp määnestki "saina".Miihhil kõik selge: Naaseõ porssva pääle!

Mõni päiv ildampa oll mul esä hainamaal ütsindä. Vihma sattõ. Timä kõtut varoalusõh ni kisk mahorkat. Oll kõva pikne. Kõrra käve jälq üts räksähus...

Sõs esä näkk,et nigu maad pite viirdüs üts kõllanõ, vast ruskasuurunõ helle keräkene. Ni timä vikaht, mis oll pantu lasipuu nõalõ lindas mõnõ süllä korgutsõl kerä kotsil, muukui pühk` puhmi poolõ! Nigu Vanakuri vei edesi! Käve viil üts räksähüs. Keräkene kattõ, vikaht sattõ maalõ.

Esä karas ülest ni juusk umalõ vikahtilõ perrä. Et timä ka sepätüüd tundsõ, oll paugupäält kõik selge: Vikaht oll pallo lämmind saanuq ni pehmekesest lännü.

Tuud vikahtit hoieti meil viil pallo aastit alalõ. Kõik külä käve kaemah.

Esä es arvas tuu pääle, et jutt miä naaseq aivaq võidsõ jo õigus ollaq.

Tagasi Setoniusõ mano