Kokkohoidlikkusõst

Setonius

Mul oli üks vahva, veidi veider ja hirmus kokkuhoidlik vanatädi Maret. Kui koolipoisina elasin Tallinna ligidal aga linnas koolis käisin, ööbisin tihti tema pool. Ta oli väga jutukas ja armastas hirmsasti malet mängida.

   Olles hommikul tõusnud, oli tema esmaseks mureks mõned kopsikud vett täis lasta. Ta seletas väga õigesti, et vesi on torus soojenenud ja soojeneb toas veelgi. Toidu valmistamisel saab selle vee kiiremini ja väiksema elektri kuluga keema.

   ...See oli aastal 1980, mil vanatädi sai oma viimastel eluaastatel veel ühe kogemuse võrra rikkamaks...Nimelt kutsus üks kunagine kooliõde teda külla Hollandisse. Ta oli siis veel üsna toimekas, et seda reisi ette võtta. Sõitiski.Ühel õhtul pidi neile tulema neli külalist. Vanatädi arvas siis, et võiks perenaist aidata. Keedaks õige kohvi seni, kuni perenaine muid ettevalmistusi teeb...

   Vanatädi võttis siis kohvikannu ja lasi selle vett täis ning asetas juba tulele. Seda nägi tema kooliõde, ajas oma silmad punni ja ütles: „Aga meile tuleb ju ainult NELI külalist!“ Kui vanatädi sellest hästi aru ei saanud ja õlgu kehitas, küsis kooliõde veel, et kas tema, Maret pole kuulnud midagi ülemaailmsest energiakriisist.

  Kui vanatädi vastas, et on jah kuulnud, aga mis siis, lõppes asi järgmiselt: Kooliõde mõõtis kohvikannu KUUS tassitäit vett!!! Ja alles siis asetas tulele. Loodetavasti veetsid kõik kuus mutikest kena õhtupooliku. 

Tagasi Setoniusõ mano