Kui Hödolõ tappa anti

Setonius

 Tuuvoori,(190)5-ndämäl aastakal olliva Illo ni Hödo Pihkvah. Illo oll lännü kohegi ummi asjo ajama ni jätt Hödo mõnõs aos ummapääd. Hödokõnõ, holdonõ nigu timä oll, joobõrd sõs niisama liina pääl. Peräkõrra tehväs timä, suu ammuldõ pääh määnestki miitingut päält kaema. Sõs aga tulliva kõrraga mustasaalitseq. Nuuq pessivä miitinguliseq lakja ni mito miist, näide siäh Hödo krabate kinniq. Viidi nimäq sõs Politseihe vai kui kurask tuud kotust kutsuti.

   Edimält, ilma pikembä jutulda mõõdõt ka Hödokõsõlõ üts hüä keretäüs. A piä nätti ärq et miis om nigu veido poolõ toroga ni lasti timä tulõma.

   Kotoh ollõh Hödo kõgõ kaibas kui timäle Pihkvah ilma asalda pessä anti. Külämehe õkõs küssevä, et kui tuuh kantorah õks oll ni edesi.

   Hödo selet tuu pääle, et timä pallo mälehtäiq joht. Õnnõ tuud, et sääl oll üts väegä halv ni kuri miis, kiä tänit kõgõ: “Dovoljno! Dovoljno!“. Sääl oll üts hüä miis kah olnu. Tuu oll jälq pehmekese helüga muudku kitnü: “Dai harashenjka! Dai harashenjka!“ 

Tagasi Setoniusõ mano