VI kaehtus kos Väisänen ja Raudkats  reisväq Setomaal ja kuuldvaq Taarkast, ni Väisänen viiäs aita tüdrikide mano,  mai 1913

(Müüdä külätiid tulõvaq Armas Otto Väisänen ja Anna Raudkats. Väisäsel om hele kuigi vähä  kortsunuq vestiga ülikond ni kaabu, Annal valgõ pitsega  ja voldikõisiga pluusõ ni säläh prunts tummõ. Näil ommaq säläkotiq ni toro vaharulliga üten. Anna om asjalik ni  välläpeet daam, Väisänen võetas egäl puul umast.)

 ANNA: On ikka välispidiselt vahe vene ja seto külade vahel. Ehitiste laad läheb küll peajoontes ühte, aga setode hooned on suuremad ja külad näevad üleüldse jõukamad ja korralikumad välja.

VÄISÄNEN: Kyllä, neiti Anna

ANNA: Külad vaatavad nagu valgetest õilmekimpudest välja: kirsipuud õitsevad.

VÄISÄNEN: Mineme siia Helbi külasse sisse, vahest on kusagil mõned laulud või pliinid meid ootamas

ANNA: Ma poleks eales uskuda saanud, et surnuaial süüakse ja toit maitseda võib nii hästi

VÄISÄNEN: Olen sellist kogenud karjala matkal, see on iidne  tava sugulastega suhelda. Ei ole meie rahvaste mõttes nii suurt vahet elavate ja koolute ilma vahel

ANNA: Jah, need kalmuküngastele säetud söögid, itkud omastele, selles on nii palju südamlikku ja ürgset, kuid ka ehmatavat.

VANAMIIS (pur´oh): Ah, molotsy, Ah molotsy! Kohes tii teid vii?

VÄISÄNEN: Helbile, vanno laulõ kullõma, vanno tandsõ op´ma

VANAMIIS: Kinä mõrsja Sul, miiss.

VÄISÄNEN: Olõ-õi mõrsja.

VANAMIIS: (hiit risti ette) Pooshe moi, kuis ti üteh kävvuq saat. Taa om innenägemädäq. Nuur veri om kuum! Malatsõ ta malatsõ!

VÄISÄNEN: Kos minek?

VANAMIISS: Praasdnikulõ küllä lää. Tai vash pog stsastje!

ANNA: Kas venelased ja setod vihkavad teineteist?

VÄISÄNEN: Eivät. Aga setukesed peavad piiri. Ei anna tütreid venelastele mehele.

ANNA: Jah, ma rääkisin ühe setoneiuga eelmises külas. Teda oli rikas Pihkva kaubasaks kosinud, aga ta ei olla läinud, sest kaubasaks olevat öelnud et Pihkovas ei tohi küll seto riietega olla ja seto hõbeehteid kanda.

Seto neiud on imeilusad ja hästikasvatatud, aga setopoisid on lärmakad, purjus, kombetud. Kuidas tüdrukud neile üldse lähevad?

VÄISÄNEN: Küsime siit laule. (Koputas värehti pääle).

PERNAANÕ: Kiä tuu tulõ. Egä peräkõrd kosilasõq

VÄISÄNEN: Iwoni Armani  olõ.

PERNAANÕ: Vai soomõ saks meil tagasi. Vai jäi viil midägi toro sisse võtmaldaq?

VÄISÄNEN: Tandsõ ka tahas´, näio Anna kirotas tandsõ üles.

PERNAANÕ: Kiä sys tandsõ kirotas - kargust iks karatas, püürä joostas. Tulkõq no sisse! Ku Manni ja Nati kodo tulõvaq, nuuq näütäseq tandsa.

VÄISÄNEN: Kos sys Manni Natiga lätsiq?

PERNAANÕ: Küllä lätsiq, Tat´o mano käsitüüd tegemä. Tulkõq no süümä, sääl om kuski , võtkõq noq, võtkõq noq.

VÄISÄNEN: Kost saiaq viil häid laulõ.

PERNAANÕ: Kõik tiidväq laulõ. Inne oll´ nigu säädüs, et egä näio umah sajah esiq ütel' õks mõrsjaikku.

VÄISÄNEN: Tõõsõl om mõistus suurõmb ku tõõsõl.

PERNAANÕ: Noid, kiä laotasõq laula langa päält, kiä umah nulgah anna-ai kellelegi võitu, noid kutsutas kaasikõs ja näide iistütlemist kullõldas himoga egah ilopaigah. Sääntseqmõistjaq saavaq suurõ synolidse vai lauluimä nime

VÄISÄNEN: Kiä siih nulgah kõgõ suurõmb sõnoline om?

PERNAANÕ: Siih õigõt olõki-i, kõik laulvaq uma jaost

VÄISÄNEN: Mullõ kõnõldi Taarkast

PERNAANÕ: Ah Hilanamäe Taarka. Tuu om üts ilõdu allakäünüq naistõrahvas, mis lauluimä tuu ka om!

VÄISÄNEN: Kuismuudu

PERNAANÕ: Sa mõtlõq: käü lauldõh elämisest elämiiste, lauldõh, kerjäteh. Miist ei olõq, latsõq ommaq. Käü pita pite, tiid, kos nuuq latsõq är kuulivaq, katsigõq ütel aol, vast esiq tegi midä. Vai noh, süvväq olõ-õs, vast kuuliq ka nälgä, nõrgaq ollivaq nigunii.

VÄISÄNEN: Laul sys iks hähäh?

PERNAANÕ: Tä saa midä hähäh lauldaq! Tä mehenaane olõ-i, tä saa-ai linikutki kandaq, täl olõ-õi sõlgõgi! Kos tä tohes kaasitaq vai ollaq hähkämise man!

VÄISÄNEN: Aga laulõ tiid

PERNAANÕ: Nuuq määntseq lauluq! Tiid, kost noid võtt - olõ-õi noid tälle kiäki opanu!

(Väräq kääksätäseq, peretütreq tulõvaq ehitült tagasi)

PERNAANÕ: Näet, kui hää, et ti tarõ mano saieq. Armani Iwwokõnõ nii Anna-näio tahtvaq laulõ ni tandsõ jälki üles tähendäq!

MANNI, TAT´O ja NATI: Tereh

VÄISÄNEN: (and kätt) Tervee, kabõhõsõq kauniq

PERNAANÕ: Nati, hõikaq tõõsõ tarõ tütrikuq ka laulma ja mänga näütämä

NATI: Häste, maamakõnõ

PERNAANÕ: Kutsuq Vass´o Manni sysaridõga ja Iivani Ir´o ummiga!

NATI: Ir´o ma kutsu, a sysaril olõ-õi ehtit kõrralikka

PERNAANÕ: lauldaq nääq mõistvaq, las tulõvaq õnnõ

ANNA: Rohkem tüdrukuid, kes laule ja tantse teavad, oleks parem. Kõik tantsud  ja mängud on tarvis üles kirjutada, et saaks neid hakata suurte lavade ja staadionide peal pidudel kõikjal suure rahvaga esitama

PERNAANÕ: Las sys tulõvaq, nääq võivaq rikka-vaesõ iloh vaest lauldaq

(külälisile) Võtkõq no, võtkõq no viil hamba ala.

(Värehtist nakkas tulõma nuuri näiokõisi ni ts´urakõisi. Tulõ ts´urakõnõ seto kandlõgaq ni mäng´ Karassimmi. Noorõq jagunõsõq paarõs ja tands´vagi. Anna joonistas sammõ üles, Väisänen kirotas nuuti.)

ANNA: Aitäh. Palun veel midagi vanaaegset.

PERNAANÕ: No tekeq sys rikast-vaest

(Näioq jagunõsõq kattõ ritta, kiäki ei tahaq vaestõ ritta minnäq, vaieldas tasaligult)

NATI: Minkeq ti Ir´oga vaesõs

IRO: Manni esiq olguq vaenõ, mina ei olõq

PERNAANÕ: Tekeq sys nii, et osa sysarit ütel, tõnõ tõsõl puul

(Neiuq saavaq hindä ritta ni laulvaq rikast ja vaest. Rikastõ rida juusk pää sällän ja laul  uma ria, ni taganõs tagasi. vaestõ rida laul vasta hallõmbal viiel ni lätt ja kumardas sügäväle rikkit. nii vaeldumisi laulu lõpuni)

RIKAS: Rikas olõ, rinda lää, rikassõõ-rikassõõ,

VAENÕ: Vaenõ olõ, vasta võta, vaivassõõ-vaivassõõ

R: Rikas meil ese, rikas ime

V. Vaenõ ese, vaenõ ime

R. Rikkaq veleq viieq-kuvvõq

V. Vaesõq veleq viieq-kuvvõq

R. Rikkaq mul tsõõrigoq sysarõq

V. Vaesõq mul tsõõrigoq sysarõq

R. Sada mul niitjät niidü pääl

V. Üts niitjä niidü pääl

R. Sada riibjat niidü pääl

V. Üts riibja niidü pääl

R. Kolm aita morolla

V. Üts ait om morolla

R. Tsiga mul sulluh, tõõnõ soolah

V. Susi mul sulluh tõõnõ soolah

R. Tsia-mul-laapõq laeh

V. Soe-mul laapõq-laeh

R. Salvõ täüs saiajauhha

V. Salvõ täüs sambõlit

ANNA: Kuidas see edasi läks

PERNAANÕ: Egä kõrd, ku laulti, võeti üts vaenõ ärq rikkide seltsi, kooniq vaesõq otsa saiq

ANNA: Sel on ju nii ilus mõte, sel mängul, nii lohutav. Mis mänge veel mängiti

PERNAANÕ: N´ooq ommaq talsipühi mänguq. Mõrsjat koolõtõdi.

(Tüdrikile) Koolõtagõq mõrsjat kah

(Tüdrigu jagasõq hinnäst ringi ni liigusõq vasta päivä. Mõrsja sais kesk ringi. Mängul om kats ossa, koolõtamine kurva, nõsõtamine rõõmsa loomuga. Mõrsja olõk um viiega vastavusõn. Edimädse osa laulmise aigu sais tä  pää riban, sys vaos põlvilõ, ja viimätside rito man  om tä tävvenisti kokko vaonu. No nakkas ring peripäivä liikma. Tõsõ osa joosul lätt mõrsja olõk rõõmsambas. Tä nõst pää, aja sälä sirgu, näo pääle tulõ rõõmus ilmeq. Ku lauldas -eloh mul uma üläkene- kargas, ni kiuhk.)

Koolnuq nu imä, koolnuq esä, koolõq, kurva mõrsija,

Koolnuq nu säidse mu sõsarta

Koolnuq mul viisi vell´okõsta

Koolnuq mu tähe tädikene

Koolnuq nu oigõ unokõnõ

Koolnuq mu risti-ristesä

Koolnuq nu risti-ristimä

Koolnuq mul uma üläkene

Eloh nu imä, eloh esä, nõsõq, rõõmu mõrsija

Eloh nu säidse mu sõsarta

Eloh nu viisi vell´okõsta

Eloh nu tähe täd´keseq

Eloh nu oigõq unokõsõq

Eloh nu risti-ristesä

Eloh nu risti-ristimä

Eloh mul uma üläkene

ANNA: Aitäh, see oli väga ilus mäng, nii sügavamõtteline ja mõjus.Te olete tõelised kultuuri hoidjad, tüdrukud oma valgete räbikute ja helisevate hõbeehetega.

IMÄND: Nii taa naase elo om. Nigu koolõtas vahepääl, sys nõsõtas. Vahel kaos elokipõn´ niguq päiv talvõl, ei lämmind ei valgust, sys nakkas jäl korõmbast käümä.

 Nüüd ti joht kohegi saa-i, jäägeq no mi tarõ mano magama. Kos ti muido üüd olliq?

ANNA: Eile olime heinakuhjas. Perenaine arvas et ma mõrsja olen ja ei tahtnud teist turki härra Väisäsele anda. Siiski, pärast andis veel ühe kasuka. Siin on teistmoodi kombed.

IMÄND: Tulõq tarrõ, proovimi viil seto rõivit sälgä ja. Las poisiq[~ts´uraq] mülläseq tah aidah umaette.

ANNA: See oleks mulle suur ilo ja au proovida mõrsja riideid selga

IMÄND: Läämi no sys, läämi, passimi sälgä

(Anna ja Imänd lätväq tarrõ. Tütärlatsõq poetusõq värtist vällä, peretütre lätväq aita, moro pääle aida ette jääseq õnnõ ts´urakõsõq lõõtspilliga. Muu om joba pümme. Poisiq kogonõsõq värehti ette ni lätväq külä pääle.

PILLIGA POISS: Noh, Armani, läämi tütrikka mano!

VÄISÄNEN: Üüse viil, kohe?

TÕNÕ POISS: Maar´a ja Nasta mano

VÄISÄNEN: Läämiq noq sys, kui siin nii kombõs om

POISIQ (nakkasõq laulma, liigusõq koskilt ümbre, ümbre lava vai ümbre kaejide ja joudvaq tagasi taasama talo aida mano, kos tütriguq nääq aidaussõst sisse laskvaq. Osaq lätväq lauldõn edesi)

( Lauldas kas poissmeeste kul´atamise laulu vai muud paslikku seto meestelaulu, midä kul´atamise man laulti )

Korski küläh Tann´o taluh, võe-ks-võe-võe

sündü illos tütrik ilma.

Õgas vaesõl olõ-s ynnõ,

õgas or´alatsõl avvu.

Nii jäi valda vanatütrik,

illos tütär maama majja.

Agu Mards´o ärä kuuli,

vaesõkõnõ vedro visas,

kokko tull´ kyik kolga ts´uraq,

vanaq poisiq kyik valla päält:

kohe Mards´o matta tulõ,

kohe tälle kääbäs tetäq?

Raoskihe kaldahe

suurõ tammõ tüve mano.

Kiä nakas´ kääpäl käümä,

Mards´okõsta mälestämä?

Hundiq kääväq hulgakõsõ,

kahruq ka viil katõl käpäl

Tagasi Taarka algustõ