XII kaehtus kos Voolaine Taarkal avitas maja osta, Anne seto laulupido päämidses teretüselauljas nõsõnu om ni setoq eestistämise raalõ tougat 1928- 1930

(kohvigulaud Petseren. Istusõq Voolaine, Ernits ja Sommer)

SOMMER: 1926da aasta joosul saadi kokko 367 lehekülge rahvalaulõ.

VOOLAINE: Kiä kor´as´?

SOMMER: Päämiselt kolm seto tütärlast: Natalie Palo, Ekaterina Põllula ja Evdokia Remmel. Laulõ kogoti 12 rahvalaulikult

VOOLAINE: Om ka midägi eeposõlaadilist vällä tulnuq vai

SOMMER: Olõ-i mu tiidäq. Olõ-i siih eepost olnuq, kõik laulvaq uma tarbõs, hindä ja suguvõsa jaost pulmõh vai perrä ikkõh

VOOLAINE: Esiq pidänüq lüületämä. Suidsu Gustav ütel´ võõrastõmajan Peterbuuran, et ma sündünüq luulõtaja ollõv, ku Kodotulõdõ jaost  lüületüsi  kirodi

ERNITS: Lauluimäq esiq luulõtasõq ummi eeposi. Kas Miku Ode “Uba ja Hernes” es olõq joba eeposõ poolõ?

VOOLAINE: Hää mõtõq - ku laskaq õigõ kinkal lauluimmist ette lauldaq, ja tälle kava valmis kirotaq.

SOMMER: Kas nääq sul nii tegeväq. Taarka ja Ode lauliq selle soomõ säksulõ ja tõisilõ ette, et nääq vaesõ olliq. Ei lupaq seo kandi kombõq jõvvukil mehenaasil raha iist vyyrilõ mehile lauldaq

VOOLAINE: Aoq muutvaq hinnäst. Minevä kõrd, ku Anne üleskirotama kutsõ, miis viil kitse pääle, et lina es kiuduqki timahaava häste, teeniq suuga  tuu perrele tasa.

Minkast võis´ tetäq? Eestläisil oll´ Kalevipoig, setodõl võinuq kuning Peko ollaq, vägimiis ja Jummal. Vot, tollõ tiimiqki Annega valmis.

SOMMER: Miko Odel lõigati silmä, sai raha kor´atus tuu jaoss. Kuis Hilana Taarka eläs, ostidõq tälle maja ärq vai?

VOOLAINE: Vymmorskihe kaimi majakõist, külä veeren, illos trubaga, elägu sääl tütrega. No kaibas, et kavvõh om Hilanamäele saiaq, jalaq häste inämp ei kannaq. Ei olõq imeh ka joht, aastit om lauluimäl kogonu.

SOMMER: sa tedä iks üles viil kirotit?

VOOLAINE: Noq om naanuq rohkõmp laulma pujakõsõst Ruusalemma liina seeh ja Jakapist paradiisi värehti man. No pidigi timäga kokko viil saama, ma lää noq Vymmorski kaudu tagasi

ERNITS: Hõimurahvidega tulõ koostüüd inämb tetäq, hää et madjariq saivaq tullaq lännüq laulupidolõ.

VOOLAINE: Ku mi pido tuu oll´gi inämp. Tuu oll´  nigu eesti pido, ku Anne ummi leelotajidega maahha arvada, tuusama koorilaul ja puhkpill ja Kui siit pilvepiirilt alla vaatan, miä muial Eestih

SOMMER: Seto elo om edenenüq, pidu es annaq koskilt häbenedäq, seto noorõq lääväq ülikuuli.

ERNITS: Kas nääq tulõvaq tagasi Setomaalõ setodõna? Setomaast ja seto rahvast saa kindel kants mi vabariigi kagupuulsõh nukah, aga kas ei olõq tälle liig eesti tsiht aetu?

SOMMER: Põlõt olguq rahva reeturiq, kiä hindäh seto maahha salgasõq!

VOOLAINE: Inämb piät setokiilsit raamatit ni gaseetit tegemä

SOMMER: Eestläne tuu jaost ei annaq rahha, käsk koorilaulu edendäq, muuseumõ tetäq, eestikiilset kuuli tetäq, eestikeeli jumalasõnna kuulutaq. Ma tahtsõ seto lauluimädele pargi tetäq, kos näide kujuq kõik  ommaq - tuu jaos ka es saaq rahha

VOOLAINE: Lauluimäq ommaq jo nigu lüülütäjäq, nääq piäs eesti kultuurkapitalist niisama suuri abirahhu saama ku Marie Under. Parhillaq saa kibõnagõsõ toetust Hilana Taarka, Martina Ir´o, Vabarn Anne

SOMMER: Pühäpäväkoolõh sai kõrraldõt käsitüü, majapidämis-, aiatüü ni kangakudamise kursusi. Piirimaie Seltsi puult anti tasuta siimnit ja kunstväetiisi. Ku edenes majandus, saa ka laulikilõ inämp laulupalka

ERNITS: Pääasi, et vanamõro seto rahvalõ matusõkelli löösi-i. Viin om püstükurat, kiä soomõugri rahva ärq häötäs, ku tälle piiri ei panõq. No ei püsüq seto nooriguq ka kavva nii ilosaq, kui nääq hõl´ova võtmist perrä ei jätäq

SOMMER: sa sõs selle joosiq uma laulatusõlt minemä, et seto tütrikuq meeleh olliq?

ERNITS: Miiss om nika naasevõtmises väke täüs, kooniq viil joud kasuga ütest tarõ otsast tõistõ  vitäq! Aigu viil om

SOMMER: Tiid, kas om aigu? Jäi jah pereh siih Piirimaie Seldsih mülläteh asutamaldaq. Vai nii pidi vast minemä? Sul ka, Paulopriit, rohkõmp lauluimäq keele pääl ja näide murrõq meele pääl kui noorõq daamiq.

VOOLAINE:

Mo ülemb ilo, hellemb ainus

too minno helkjät armastust,-

sest laul tä poolõ hengeh painus,

loo korgõt rõõmu avarust.

Kui silm kõnd laiol taiva välöl,-

aoh, päiväh, tähih, kuuh näe tääd;

kui sõitlõ vaiksil vessi sälöl,

tä saldja koio vasta sääd.

Tä kallus tuulõl kullõrkupah,

kui käüle niidäl keväjä;

näüs peenih pääsösilmi nupah,

kui haalja silm sääl saisma jää.

Tä uinus uibo häelmo laaluh,

täl pihla hõnguh pehme säng;

kui heränes, sis lõhna vaaluh

tä hellält, lainetavalt mäng.

Tääd tunnõ talvõ tormi toonih,

näe suikvat suvõ sosinah,

kui kevväi mäng tä mino soonih,

tä kurb om sügüskohinah

Kui kõnni pedäjäseh paloh,-

tääd kuulõ tuulõ puhangoh;

kui sõvva järvel tähti valoh,-

tääd kuulõ voogõ uhangoh.

Tääd kuulõ jõõl, koh laulvba vooluq,

kui jõõlõ õdagol ma lää.

Nii kavva kullõ sääl kui kooluq,

kui unõh vullin vaiksõs jää.

Kuuvalol näe ma timmä lättel,

tä hällümiisi helkjäl veel,

a hummongol, aovalol kättel

tääd kanna kallilt kodoteel

VOOLAINE: Ma pia noq Vymmorski poolõ minemä nakkama,  Taarkat kaemah käümä.

Häid tervit, aatõveleq.

Anne, näet, pidäsi sinno, aapostli Saamuel, tenolaulugagi meeleh:

Oo õks taad suurt Sommerit,

tarka Tallinna herrä -

mullõ tulli õks tä mano teretämmä,

mano käve õks ta kätt andmahe.

Sommõr meele õks sis tõi tõõsõ lipu,

meele and´ õks tä kõkõ ausapa.

Kagoh õks sis meil miil hüä!

SOMMÕR: Tiid, kavva ma siih herr olõgi, jälleki kärkväq Talinast, et olõ-i nii pall´o rahha kuulõ pidämises vajja, esiq pidägeq umaq kooliq!

Süä lätt täüs

VOOLAINE: Häid tervit!

ERNITS ja SOMMER (jätväq kättpiten hüväste) Hääd jällenägemist

(Voolaine nakkas tulõma, saa kokko külänaisiga)

I SETO NAANÕ: Kos sys, Voolaisõ herr esiq! Noh, laulupido läbi, mis sys viil siih tegemist?

VOOLAINE: Ma kirodi Anne Vabarna laulõ üles, Tonjah käve. Noq lää Taarkat kaema.

II SETO NAANÕ: Mis sa sääntsist, olõ-i nuuq määntsegi õigõq naastõrahvaq! Tuu Taarka om ilodu, haukja, tihkõ naistõrahvatükk. Ja õga tuu Anne ka targõmb olõ-iq

VOOLAINE: Kuis nii?

I SETO NAANÕ: Egät muudu kynõldas, vai miqki tiijä! Tiiä-iq joht.

VOOLAINE: Kynõldas, iks kynõldas suuri lauluimmi kotsilõ, a Anne om uma laulõ mõistmisega ärq tiinnüq kõik rahaq ja kitüseq

II SETO NAANÕ: Ku Tarto herr nii arvas…

(Naaseq lätväq tõsõlõ poolõ minemä, kynõlõsõq umavahel)

I SETO NAANÕ: Ahnõh om tuu Annekõnõ, mõtlõq, ku ahnõh. Oll´Anne käünüq üle Peipsi iä vinne külih laulmah, antu tälle laulupalgas putel ka üteh. Pandnuq Anne pudeli puuhuq ni tulnuq üle iä kodo tulõma. Astus, astus, iä nilbõ olnuq, ni sattõ nynolõ Annekõnõ.

II SETO NAANÕ: Odot, nyna oll´ hopõn täl latsõna nigunii kõvõras löönüq. Tuuperäst oll´ nii pelänüq, et kiäki tälle viinuga ei tulõq, et oll´ edimädseq kosjaq vasta võtnuq

I SETO NAANÕ: Einoh, tuud ma ei tiiäq. A sedä mullõ küll üts naane, kiä oll´ päält nännüq, selet´, et kui Annekõnõ tund´, et putel katski ni hõlm nõrgus, virka iä päält hanssi nakas´ lakma, et laulupalk iä pääle õnnõ ei jäässiq

(Nakkas kostma Taarka laul)

TAARKA:

Näi iks uma aida palavat,

linarõiva näi lägünevät.

Kedäs iks kutsu kistutamma,  

kistutamma,  nessütämmä?

Kutsi iks kuud, palssi päivä.

Es tulõq kuu kutsuh,

es päiv pallõldõh.

Peeteret õks kutsi, Paavelat.

Peeter tõi iks pilve tullõnõh,

sagariku saiõnõh.

VOOLAINE: Lauluimä Taarka, iks lauldõh ja synno säädeh, sügüsedsel aol kevväi süämeh

TAARKA: Vai Tartu säks siih käümäh. Vähä om sääntsit velju, imekannu kallit, kiä  otsõ api Taarkalõ, Pisumaalõ perätüle!

VOOLAINE: Noh, maja om noq trubaga, olõ-õi sautarõ joht

TAARKA:

Tarõ oll´ mul ammunõ tett,

saad oll´ õks sya aol,

koolu aol iks üles kor´at.

kuusõq tuud  Korsapalost,

pedäjäq Pindi mõtsast.

Koolnuq ommaq tuu iälidseq,

hauda lännüq tuu aolidseq

VOOLAINE: Kost sa sõs sääntse halva ilmaga tulõt, püsü-i vahtsõh tarõh?

TAARKA: Ta om võõras paik, kõik vahtvaq võõrildõ, taha-i Taarkat taahha. Umaq ommaq kõik Hilanil. Tii om pikk, mito kõrd pidi lõõdsutama.

VOOLAINE: Kuis sa ärq joudsõq tullaq?

TAARKA: Sai   tsilgakõnõ taad mõrrõ maidsõt

VOOLAINE: Midä?

TAARKA: asunikust ilo-alostust ka rüübät

VOOLAINE: Tulli vahtsit laulõ kirotama

TAARKA: Mis laulõ siih inämp! Vana surm olõ, kiä must no inämp! Tulõ-i soomõ säks inämp, tiid kas poigki eloh om. Tat´o om ka Võrol ja ku tulõgi, õnnõ hauk, et mino peräst Piusa jaamaülemb tedä pette. Vai mino peräst! Ah mis, läämi edesi, ma laula. Lätt tii rutumbahe.

Kes ta kõnnib ümbre ilma?

Marja kõnnib ümbre ilma.

Mis ta otsib ümbre ilma?

Ots tä umma pujakõist.

Kos täl poig kätte saasiq?

Ruusaleeme liina seest.

Tere poig, Jumala poig,

kas sa istut, vai sa saisat?

Ar ma kõnne ümbre ilma -

kõik sinno ilma ikõvaq,

kõik sinnu rahvas murõhasõq.

Lasõq ikkõq, murõhaq!

mis nääq väega vannusõq,

pall´o pattu tegeväq?

Naid jalatükke kah, et kiirä-käärä kääväq.  Jõvvasiq viil ummõhtõ üle Piusa minnäq, läbi mõtso ja oro!

No läämi, läämi!

Tagasi Taarka algustõ