X kaehtus kos Obinitsa koolimajan Väisänen kirotas laulõ üles ni Alpo Sailo savitas ni Bengts maal´ lauluimmi Taarkat, Miko Odet, Martina Ir´ot kos saat Väisäst jaama  ja laul surmast 1922

PREESTRI RAAG: Tah taa Obinitsa kuul-kerik om

VÄISÄNEN: Mi tahtnuq maalja Bengtsi ja kujutaja Alpo Sailoga seto tähtsämbäq lauluimäq kokko kutsuq, ni näist kujje ja maalausi tetäq, ni näide hellü üles võttaq vaharulli pääle.

PREESTRI RAAG: Kedä ti mõtlõt siiä tuvvaq

VÄISÄNEN: Hilana Taarka, Martina Ir´o, Treiali Ode

PREESTRI RAAG: A Miko Ode käest om jo hulga laulõ üles kirotanuq õndsa doktor Hurt

VÄISÄNEN: Miko Ode pidi jo koolnuq olõma, küläh kynõldi.

PREESTRI RAAG: Ode om no koolnuq! Ode iks eläs. Ma lää esiq tuu tä hobõsõga ärä.

VÄISÄNEN: Mi sää siih sis asjaq valmis, piä tulõvaq lauluimäq

PREESTRI RAAG: No siih elägeq niguq imäq ja pujaq, ma lää sys Ode perrä

VÄISÄNEN: No näet, Ir´o Taarkaga jo tulõvaqki, Olkõq tervitet, armsaq lauluimäq

TAARKA:

Tuhat õks tenno sul tulõmasta,

kostõl küllä jal saamasta!

Sullõ laula no raamadu täüs,

kynõlõ su kirä pääle.

VÄISÄNEN:

Täämbä, Taarkakõnõ ja Ir´okõnõ,  joonistami teid üles ja teemi kujus  kah viil.

Ir´o, sina laulaq mullõ toro sisse, Taarkast naakõq kujjo tegemä ni maal´ma

ALPO SAILO: Tänne, tänne, äidimme!

VÄISÄNEN: Ir´o, sa olt no kuuskümend säidse aastat vana, kynõlõq meile umast elost!

IR´O: Kundrusõ küläh sündü. Mu esä oll´ Tann´o, imä Matr´o. Pall´o mälehtä-äiq ma immä; ma olli väikene, ku tä ärq kuuli. Tä tull´ mullõ kõõ kar´a man miilde. Selle ma kuna lauli laulusynno, kuna iki ikusynno. Meid oll´ neli sysard. Tõisist saa-as laululiisi.

VÄISÄNEN: A kuis sinost sai lauluimä?

Maq olli sääne terräv, mullõ jäiväq synaq päähä, ku ma üte kõrra kuuli. Muistitsõq pikäq lauluq ope ma lellänaase käest. Ma ütli tälle, ku oll´ kuna aigu: “No, lellänaane, nakaq noq jälq laulma!” Tõõnõkõrd nakas´ jälq lellänaane nõudma: “No, Ir´o, ütleq sa iist, sul lätt laul kõrda!” Mi istõ mitu talvõüüd üleväh ketramise man ja lauli hulgahna. Mis ma kuuli, tuu ma mõtli jälq läbi.

VÄISÄNEN: Kuna võõrilõ laulma naksit?

Lauluhulka aeti minno kuvvõtõisku ajastaga iäl. Ku tull´ kirmas, ma märge, mis sääl lauldaq. Ma väega pelksi, et ku segi lätt, sis saa häbü. Mi sugu oll´ suur, selle kutsuti minno sagõhõhõ vaka perrä. Nuuq sajaq massa-aiq midägiq, ku olõ-i synoliisi. Mi olli Odega üteh mitmõh ilopaigah, selle lääväq meil ütlemiseq kokko:

Äälest olõ mi üte imä latsõq,

synost üteq sysaridsõq.

Mi kunagi tüllü tüki-is. “Ütleq sa inne!” kynõli tõõnõtõõsõlõ. Meil olliq meeleh synaq:

Äräq naarku-uiq tõõnõtõist,

tõõnõtõõsõ rõivit

(Taarka om vahepääl nihkunuq kunstnigõ säet asõndist vällä ni kaibas)

TAARKA: Valmis ei olõq vai? Kavva lätt viil vai?

ALPO SAILO: Ei niin nobeasti saa.

VÄISÄNEN: Taarka, sa sündüt Hilanil säidsekümend viis aastakka tagasi. Kiäq su vanõmbaq olliq

TAARKA: Mu imä nimi oll´ Oka. Kuuõtõisku iäl võeti tälle miis Härmä küläst, Mats´. Imä oll´ illos inemine, esä jäl säntse näogaq niguq ma, must. Mi olli külq rikkast jaost, aq esäst sai joodik. Tä nakas´ maad müümä; noq olõ-i velel inämp, kui üte hinge maa. Neläst latsõst olõ ma kõõ vanõmp. Ku ma olli kolmõtõistku ajastanõ, naksi ma jo imäga kivi man tüühü. Imä ütel´ sis iist mitmit laula - Jahvaq, jahvaq kivikeist ja tõisi - ma jälq ütli killõt. Imä oll´ kõva inemine: kolm myytu võtt´ kardohkit sälgä. Suur laululinõ tä oll´ kah; timä man käve üleskirotajit. Mitmõh sajah oll´ tä kaasikõs, ma olli kõõ üteh. Noq om aigu imä kuulmisõst katskümend viis ajastakka; esä katõti kalmõhõ jo viiekümne ajastaga iist -  

(Sisse tulõ priistre RAAG Miko Odega)

PRIISTRE RAAG: Siih ta koolnuq Ode om.

MIKO ODE:

Kuulkõq, suurõq Soomõ herräq,

üle mere meelisäksaq,

künnü teiltä küsümähe,

nõsõ teiltä nõudõmahe:

kiä teidä siiäq aije,

siiäq aije, siiäq sunnõ?

Aguq aieq ministriq,

vai aijeq valla valitsõjaq?

Tulliq ti umala meelelä,

umala targala päälä

vai teidä_ks papiq palssiq,

vai kutsiq köstriq?

VÄISÄNEN: Esiq mi tulli, esiq tahtsõ lauluimmi näoq savist perrä tetäq ja sõnaq üles kirotaq

MIKO ODE: Latsõlats ütel´: vanaimä, lasku-ui hinnäst savist tetäq.

Om õks näoduq näokõnõ,

sadanu-ks silmäkeseq -

ilodu saa ette viiäq,

näodu herrile näüdädä!

VÄISÄNEN: Näet, Ir´o pää om jo valmis, noq savitadas Sinno.

ODE: Inneaigu meid tetäs kuuljas ärq! (sais Ir´o savipää iin, nakkas nõudma) Ütleq noq synakõnõgi!

VÄISÄNEN: Ode, vast laulat toro sisse kah!

ODE: Panõq noq savipää laulma! Mi pääq ommaq ruttu tett, a näide man om kolm päivä tüüd olnuq. Vast ommaq ka targõbaq.

IR´O: Ku ma olõsiq tiidnüq, et savitadas, olnuq ma kolm nädälit söömäldäq. Taa pilt om väegaq paks. Ilodu kah om taa palja pääga. Vaja olõsiq pandaq linik, päävüükene pääleq.

ODE: Ma anna küll savitajalõ õigust - määne olt, sääne saat!

VÄISÄNEN: Ode, kynõlõq mullõ uma elokõrrast veidükese

ODE: Ma sündü Mats´urih kuuskümend säidse aastakka tagasi . Mu imä oll´ Hedo, vanatütrik, elli esä man. Tä oll´ hüä laululinõ, käve mitmih saajoh vakanaases; kaasikõs võõda-aiq, kiä olõ-õi mehenaanõ. Mu kodo olõ-õs rikas, selle sai ma katõtõistku iäl kar´usõs Tsäältsüvä küllä, sis Meldovva. Sõs olli näits´kus Lindsil, Kolodavitsah, Sukovitsah. Ütest ajastagast tulli ma kodo, olli 25 ajastanõ; sis saivaq mullõ kos´aq. Ma lätsi mehele Helbi küllä, koh no elä.

VÄISÄNEN: Sait hüä mehe?

ODE: Kos sa noq! Ma olli tütrikulats jo. Tä oll´ läskmiiss, elli sautarõh. Pereh oll´ suur, mehel oll´ kuus last; näidega oll´ mul pall´o huult. Ma õks läbi sai. Mehe pujaq olliq laisaq ja joodiguq. Miiss oll´ ka sääne kiusaja: pur´oh pääga tull´ kodo; ma sai tääga kõkkõ. Ütesä ajastakka mi elli üteh, miis kuuli sis ärq. Mullõ tull´ viil kosilanõ, a lää-äs ma inäp mehele. Kats jäi mullõ umma last – tõõnõ, tütär, kuuli ärq, puja anni kar´usõs, esiq koi ma vöid ja kangast. Ku pujast kasvi täüsmiiss, võti ma tälle naase Miku küläst. Noq elä ma üteh timä perrega

IR´O: Ma tulli Kolovina küllä Martina naases katsatõistkümne aasta iäl. Kuus poiga, kolm türtärd om mul olnuq. Noq om miiss ärq koolnuq, vanõmb poig sai surma suurõh Vinne syah. Tä tegi mullõ, inne ku ärq läts, leevälapjo. Õga kõrd, ku ma nakka leibä küdsämä, tulõ mul hallõ miil ja ma mõtlõ: Seo lapjokõnõ kulla pujakõsõ tett.

Pujakõnõ-ks, mu kuku pujakõnõ,

pujakõnõ-ks meelimarakõnõ,

mille jätiq sa ime ikmahe,

mille jätiq sa kandja kahitsemma?

Kui sinno ma hoije väikost,

kanasõsta ma sinno kasvatõlli,

sinno-ks viil sõtta kasvata-as,

Vinnemaalõ ma sinno vinn´telle-es -

sinno hoiji ma hoolõpidäjäst,

kõrrakandjast ma sinno kasvatõlli.

Mullõ jää-äs kääbäst, kohe kävvüq

liivakut jää-äs, kohe liitaq!

TAARKA: Jätkeq taa ikminõ, ilosit laulõ iks laulkõq!

ODE: Taarka, koh su latsõq ommaq? Olõki-i midägi kuulnuq.

TAARKA: Võrol ommaq, tõõnõ tõõsõl kottal, opisõq tõõsõ usu perrä, murdvaq tõõsõ moodu perrä

IR´O: Kuis Sa näid koolitaq jovvat?

TAARKA: Vaenõ olli, a naksi iks kulla koolitamma, kirätarrõ kihotamma

ODE: Kost sa nuuq latsõq saiq, sa jo olõ-õi mehenaanõ?

TAARKA: Vanatütrik käsikivi,

poiss käü pääle jahvatama.

Karvaq tegeväq kõssa-kassa,

munniq küsüseq: mis naaq massvaq

ODE: Mis sa ajat soomõ säksulõ haussi!

IR´O: Taa om paabapraasnigu jutt, sa iks olõt ilõdu naistõrahvas külh

VÄISÄNEN: Ega latsi esä Sinno ei avidaq joht?

TAARKA: Mehele saa-as maq. Mul oll´ küll hüä kosilanõ naabriküläh, aq timä sugu anna-as võttaq, selle et velju oll´ kolm ja maad veid´o. Viil viiekümne aasta iäl sai ma latsõ. Tuud imeht preestri: "Kõvva jako naistõrahvas!”

Vass´okõnõ, poisikõnõ,

tahtsõ pettäq, tahtsõ võttaq.

Naksiq veleq vihkamma,

nakas´ pereh pilkamma.

Kiti-ks umala keelelä,

mõtli-ks umala meelelä:

kui -ks lasta-aiq kosjolõ,

sis ma jää iäst ilma.

Sai-ks üskä üsäline,

kässi pääleq käsiline.

Ma-ks iki ilmatohe,

kado-väega kahitsõlli -

häpü tei hüäle hõimulõ,

tikõ tiikäüjile.

Pei ma-ks last peo pääl,

kanni katõ käe pääl,

prisk sai-ks peo pääl,

kallis katõ käe pääl.

Oll´ meil iks maja matal´,

ilodu-ks elämine,

olõ-õs meil karja kasumah,

olõ-õs vilja vinnümäh,

olõ-õs meil põldu, midä põimaq,

olõ-õs rüki, midä rühkiq.

Jäi-ks küüdsil kündmä,

pässäl pääd ravitsõmma.

Külä-ks võti künnümaaq,

vald ragi mi variguq,

läts õigus hindä mant,

läts säädüs tarõ taadõ.

VÄISÄNEN: makus su leib ei olõq olnuq.

TAARKA: Mi rahvas om kadõ ni kavval´.

ODE: Ega esiq ka tõisi haukuq massa-i! Ni ilma tüüldä saa-iq!

VÄISÄNEN: Kiä ti käest viil om laulõ üles kirotanuq

ODE: Peräst esändät Hurta käü-es kiäki pia katõkümne ajastaga aol

VÄISÄNEN: Õndsa esänd Hurt elli 1903 ajastaga suvõl paar kuud Petsereh ja kirot´ Ode käest mitusada laulu. Kokko ütel´ tä 20 720 laulurita.

Ir´o käest Hurt kirot´ tuulsamal kõrral Petsereh  10 800 laulurita.

IR´O: Ma käve mito nädälit, lats üteh, Petserihe. Miiss taha-s minno laskaq küll, aq ma massi - oll´ põimu aig - tüümehe iist palga, sis saa-as pereh sõimadaq. Pall´o jäi Hurdal kirotamalda, perästpoolõ olõ-i kiäki tahtnuq kirotaq.

VÄISÄNEN: Võtami viil laula toro sisse.

ODE:

Sedä om meilä meeli haigõ,

meeli haigõ, süä rassõ:

üle teil mere minemine,

üle vii veerümine -

agu mi pää - ks merde viskat,

savipääq vette saadat?

Künnü teiltä küsümähe:

kui - ks läädeq umma kodo,

läädeq, mar´aq, umma majja,

meile iks kiri kirotagõq,

pallõ - ks papõrda tagasi!

Saa - ks meil meeli hüä,

meeli - ks hüä, keeli kerge.

Oo ulliq vaesõq naaseq,

ulliq vaesõq vapanaaseq!

Olnu - ks meheq meil alalõ,

kasa olnu - ks katõ jala päälä,

lasknu-us kotost kohe minnäq,

vällä veerdäq velisilt!

Mi olõ ohjalda hobõsõq,

olõ varsaq valimilda,

keerä ilma kiildmäldä,

tandsi umma tahtmist pite!

VÄISÄNEN: Piätki nakkama Jumalaga jätmä

ODE: Kui ma ärq koolõ, minno tulõ-i kiäki ots´ma. Saadaq sa raudrist. Väikenegi.

VÄISÄNEN: Nuuq, kiä himoga uur´vaq ja lugõvaq Ode laula raamatust, saatvaq vast kõvõmba, kividse risti Ode kääpäle.

ODE: Tohoq, kivine rist saa väega kallis!

TAARKA: Sääntsit laulõ, ku mu umaq, ei saaq rahaga ka ostaq, kui ma laula-iq

IR´O: sa pall´o kität hinnäst

TAARKA: Olõ-i mul vajja muud avvu kui kerigu kirvõs ja liiva lapjo

VÄISÄNEN: Kohe jääseq Ode lauluq, ku Ode havvah?

ODE: Mul tütärd olõ-i; kas ma lää küllä n´oid lugõma!

TAARKA: Mu lauluq jääväq vanna katusõhõ, kohe ma köüdä lauluq rätiga. Iloq inäp ilma saa-aiq, päiv pääle paista-ai.

IR´O: sa lauluq ärkiq määtät, ku katusõhe panõt!

ODE: Lasõq lauluq rahvast pite,

lasõq iloq ilma pite!

Taha-ai mattaq maa sisse,

taha-ai litsuq liivikohe.

IR´O: tulõ meil ütskõrd surm suu mano, katsk kaala ümbrele

VÄISÄNEN: Kas ti surnuaial sys tahasiq tõõnõtõõsõ kõrval lebädä?

TAARKA: Taha õks. Sis nakamõ havvah tõõnõtõõsõ man käümä, olõ-i nii perädü ikäv .

ODE: Ma lää Taeluvva, sa Obinitsa

IR´O: A mul om asõ Petseri matusõh uma mehe kõrval

(IR´O ja Ode jätväq jumalaga ni lätväq minemä. Taarka viivitäs minekiga)

TAARKA: (Väisäsele) Ma saada sinno

Jummal tiid õks tõõsõl kõrral,

armas  tõõsõl aastagal -

agu om mul jo säläh surmasärki ,

koolukindaq mul käehnä?

Taha - ks viil suqka kynõlda,

ummi asjo arotõlla

agu sa - ks imp kuulõ-õi mino hellü,

olõ-õi pää mul päävä nätäq,

hiuss tuulõ hõl´otõllaq?

Rist om jo rassõ rindo pääl,

kääbäs suuri kässi pääl,

lasõ-õi rist imp ringutõlla,

kääpäst kätt sul küünütellä.

Kui ka tulõt tõõsõl kõrral,

agu jovvat jaanipääväl,

mõista-i (minno) sa Toonist tunnistõllaq,

saiaq mul mano maranah.

Tooni ollõv moro turbinõ,

Mana laidõq lastadsõq,

sullõ säält imp ütle-i ütte synna,

õga kosta-i kattõ-kolmõ.

Liivah olõ-õi leibä vaja,

havvast naka-i armu ajamahe,

õga ma imp küsü-i kingitüisi,

meeliskele-i meelehüäd -

käügõq õnnõ tuuhu kääpähe,

liitkõq tuuhu liivakohe,

kohe olõ, mari, maalõ viid,

olõ-ks ma, lindu, liiva liidõt!

Tagasi Taarka algustõ