I kaehtus  13 aastasõst Taarkast käsikivvi ümbre ajaman. Taarkalt võetas ehe. 1869

(Lava om korgõ värehti takan. Värehti iin om külätii. Värehti takast om kuuldaq laulu. Imä ja Taarka laulvaq käsikivilaulu)

TAARKA IMÄ ja TAARKA:

Jauhaq, jauhaq, kivikene, kivikine,

kisuq, kivi vitsakõnõ, vitsakõnõ!

Kivi nühräq, meheq laisaq, meheq laisaq:

viisi-i kivvi vitsutõlla, vitsutõlla,

kivi kollo koputõlla, koputõlla!

Kivi tuudu no Kiiovasta, Kiiovasta,

kivi poolõq Poolamaalta, Poolamaalta.

Jauhaq, jauhaq, kivikene, kivikine!

(Esä sõit vangõrdõgaq värehtiniq, sõit vankrigaq nii, et  värdeq satasõq iist ni  värehti taadõ võõride iist varjat  siseõu jääss nätäq.

Rassõjalgnõ  imä ni nuur Taarka ajavaq käsikivvi ümbre. Rõivaq ommaq mõlõmbil viledsäq, hammõq ja sukmaniq. Taarkal syski om paar hõpõehet kaalan, imä om vaivat rassõjalgsusõst ni Taarka tuust, et paigal piät püsümä ni tuima tüüd tegemä.)

ESÄ: (siirsaapa jalan, vähälik, tumõdatverd, kuraasi ja viha taadõ häpü salgav) Värehtit es mõistaq valla tetäq, ku ma tulõ va, jopptvajamat?

(Imä ja Taarka laulva edesi)

ESÄ: Ei kuulõq vai? Pankõq väräq kinni!

IMÄ: Taarka, ütleq no sa iist, ma toe väräq!

TAARKA: Imä, kas taast avida-i täämbädses? Ma inämb ei ajaq! Esä, kas tõit laadust rahaketi äräq.

IMÄ: Ma ütli, õt ütleq iist ni ajaq kivvi!

TAARKA: (aja vaivaliselt kivvi, laul paar rita kivijauhmist edesi)

Jauhaq, jauhaq, kivikene, kivikine,

kisuq kivivitsakõnõ, vitsakõnõ

ESÄ: Hopõn kõvastõ tull', tii ka halv. Kõtt omgi tühi!

IMÄ: Ega hopõn iks värju maha ei ajaq ummatahtsi, iks sys, ku miiss uhjaq uibuhe jätt vai pääl meeleldä om. Vai jätnüq värehtil õigõl aol mädänü posti vahetamalda.

ESÄ: Mis Sa tuu värehtiga jandat, ma lää õkva tagasi.

TAARKA: Esä, esä, kas sa tõit mullõ rahakõsõq, näütä vällä.

IMÄ: Lats kynõlas, ku kana kusõs vai lammas lätt laudilõ magama. Mineq panõq ruug lavva pääle!

TAARKA: Esä, ku sa tulõt, sys tuuq…

IMÄ: Es saaq viil mintüs vai?

TAARKA: (lätt trotsi täüs tarrõ)

ESÄ: Kos sul hõpõkraam om?

IMÄ: Mis hõpõkraam?

ESÄ: Tuuq hõpõkraam, ma piät tuu üten võtma!

IMÄ: Mis hõpõkraam, olõ-õi mul midägi.

ESÄ: Vai ei olõq! Kastih palajidõ vahel mugu hõpõ kõlisi, ku ma Härmält taaha tulli.

IMÄ: Võtaq sys, ku tiiät, kos um!

ESÄ: Sa kurradi märä käket tuu äräq! Tuuq hääga taaha! Ma piä võlaq ärq massma, muido põld lätt.

IMÄ: Jäl võlaq! Ma ütli, et võlgu ei võiq inämb tetäq. Maa lätt käest, kost mi latsilõ kaasavara võta, minkast esi elä?

ESÄ: Vai ma jah lustiga tei! Tsort, ristiq risti rinnust kisti, pada oll´ trump, mul es olõq imändä pääle lõpun midägi pandaq, hüppä vai esiq pääle! Kost oll´ algusõn tihi - ma kai, et lehmäraha saa õkva kokko. No tuu viimäne leht,:  pada trump, mul ärtu tuuss...

IMÄ: Nääq mängväq märgitüisi lehtiga

ESÄ: Märgitüisi vai märkmäldä, ma õkva olõs võitnuq

IMÄ: Ma ütle sullõ viil ütskõrd: kui sa viinalakmist ni turagalüümist perrä ei jätäq, maa lätt käest, mineq sanna, tütär jääss mehele pandmalda.

ESÄ: Mis sa tänität! Hõpõ siiäq, ma vii võla ärq kätte! Kaardivõlg om avvuvõlg.

IMÄ: Vot kos au väläh.

ESÄ: (Haard äkki piidsa nõstaq ni astus naasele lähembäle lüümä naatõn) Ehteq kätte!

IMÄ: Ei olõq inämp määntsitki ehtit. Pessäq lats külest niguq minevä kõrd, ku tä esiq tüüd teten ei kakkõ, nigu iks.

ESÄ: Kuis ei olõq ehtit. Kõgõ oll´.

IMÄ: Millega ma sino meelest küläh su tett võlgu olõ massnu, mis iist tüülisi palganuq, ku sa laatõ pääl aelõt? Vai ehtit! Külä kõgõ kõrraligumba elämise olt laastanuq!

ESÄ: sa tult minno, miist, tänitämä! Ma su kurradi kae! (virutas piidsaga)

IMÄ: (haard õhust piidsa peiu ni laus kimmält) Ku sa no tah umma jordotamist, jõhvõrdamist ni hordotamist maahha ei jätäq, sys ei jääq kuusõ ala õnnõ saq, a Taarka, maq ni seo tullõv lats. Mina inämp ütsindä sedä ello püstü ei hoiaq, noq, kos suu mano tulõ.

TAARKA: (um ussõ pääle tulnuq). Imä, esä, mis ti tiide? Ar naakuq, ar naakuq! Mul om nii hallus, seeh nakas kõik käändmä, ar tekuq! Ma panni söögi laua pääle, ma lämmisti ruvva. Mul es kõrbõq munaq tõsõlt puult ärq seo kõrd. Ar ummõhtõ tekeq...

IMÄ: Ei midägi, tütär, ei midägi, mi aja juttu õnnõ. Tuuq vesi ka ärq, mi tulõ tarrõ.

ESÄ: Kui ehtit ei viiq täämbä õdagus, sys lätt bumaaga käüki ni nurm lätt.

IMÄ: Nurmõ mänget sys maaha. Tuud tuu uni tähend´, et rätsep ummi nühre käärega mugu nührits´ mu kossakõisi. Ja pääle sai ni hallus´, niguq olõs´ tä vällä kitsknu pää seest karvu.

Ehtit ei olõq inämp, ku Taarka kaalah - mu imä antuq ni ristimä tuud tsäposkaq. Tulõ sys nuuq võtta, sys ei kaidsaq tedä inämp kiäki.

TAARKA: Ma tõi vii ärq. Mis ma näi minnennägi...

IMÄ: Taarka, annaq esäle uma ketiq üteh.

TAARKA: Määntse ketiq, kas nuuq midä sa kunagi muido ku sannah ei lupaq ärq võttaq? Esä, a määntse keti sa mullõ tõiq laadust?

IMÄ: Es tuuq tä sullõ ketti. Tä piät viimä hõpõt, muido lätt nurm käest.

TAARKA: Mis nurm, mis tuust nurmõst? Sa ütlit, et midä inämp hõpõt, toda uhkõmp. Kuis Vass´o minno võtt, ku ma illos mõrsja ei olõq, ku mul kette ei olõq?

(Haard määrdünü käega umaq ketiq krampligult peiu)

ESÄ: Kuulsõt, mis imä ütel? Annaq ketiq, mul om rutt minnäq

IMÄ: Mineq süüq tarõh, mi siin aroda

ESÄ: Õiendagõq esiq jah, ma lää süü! (käänd minekile)

IMÄ: Taarka, esä mängse maa maahha. Ku täl ei olõq hõpõt viiäq, sys nurm lätt. Ku nurm lätt, ei olõq hobõst minkagi pitäq; ku hopõn lätt, ei olõq töid minkagi tetäq; ku töid ei olõq tetäq, sys ei olõq süvväq; ku süvväq ei olõq, nõrkõt näläst, sys koolõt.

TAARKA: Ku vilja nii pall´o ei olõq, sys ei piäq käsikivvi ümbre ajama kõik aig, ja ku linna nii pall´o ei olõq, ei piäq kõik aig iskmä ni kangast kudama.

IMÄ: Ja mis sa sys sälgä panõt, ku kangast ei kuaq?

TAARKA:  Nigunii king´täs vöid ni kindit ni tirasnigurõivast saajah laulmisõ iist.

IMÄ: Taarka, ajagu-i esä jutta! Taarka, tüüd piät tegemä, muido elläq ei saaq, ja laulma piät kah, muido tüüd tetäq ei jõvvaq. Kas ma Ilmatütrest olõ laulnu, tuust, kuis näio saie ilmaillos, ku tä tahtsõ ar´a taivahe…

TAARKA: Ei olõq, laulami.

IMÄ: Ma vii ehteq ärq esä kätte, sys laulami.

TAARKA: Võtaq sys! Mul naid ketitükke vaja ripõndama! A ärq sys inämb topkuq mullõ midägi kaala, ku näid hoitaq käset ja sys ärq võtat, vai ehtiq käset ja sõs är viit! Määntsegi maa vai tüü peräst. Esäl um vähemalt illo, tä saa hobõsidõga kihota ni laatu kaiaq ni mustlaisiga kokko. (Tõmbas ropsuga seeni krampligult käen hoiet ehteq üle pää, osa jääss patsi taadõ kinni, rätt lätt viltu, kakk  ehtit hiusside takast nii, et hallus saa, ni hiit imäle ehteq.)

IMÄ: (võtt ehteq käe pääle) Taarka, är kullõlguq esä juttõ, nuuq ummaq hulluq jutuq!

TAARKA: Vot, kynõla jah! Ma ei saaq ollaq kõik aig voki vai piili vai käsikivi takah, ma taha jyy viirde, ma taha üle jyy kah!

(Taarka juusk äräq, kaos kõrrakõsõs, tulõ tagasi täüskasununaq, valgõ räbik säläh. Istus lava veere pääleq niguq ilmatütär, ni laul Ilmatütre laulu. Laulu aigu käü värehtin tumm etendüs esä ja imä tülü näol edesi saman laadin niguq inne, a ilma helüldä. Esä võtt hobõsõ ni sõit minemä. Imä pruuv´ kõgõst väest värehtipuuli paika saiaq, no nuuq vaosõq syski, ni jääseqki lääbäkile poolõnisti. Valgus värehti päält lätt äräq ja jääss õnnõ Taarka laul, mille man paari edimädse ria man kogonõs egän vannusõn naisist koor taadõ. Imä, esä (vastavalt laululõ) ütles käügi päält uma lausõ ärq, veli ja sysar ommaq kiäki koorist (Taarkast noorõmbaq).

Petra puuh, urba suuh,

näio maah, mari käeh.

Kiä kakas' mesimar'a,

mesimar'a, makõ tsäuga?

Saie  näio ilma-illos,

ilma-illos, päävä-illos,

paistõ esä paja alla,

välke vele värehille.

Kiä läts kodo kutsmahe?

Ese läts kodo kutsmahe,

läts majja manitsõma.

ESÄ: Tulõq kodo, tütäreni,

astuq kodo, armõhõniq!

TAARKA: Esekene helläkene,

midä iks tüüdä tegemä,

kuvva asõld ajama?

ESÄ: Tulõq iks riihtä pessmähe,

kalluq olgi kandmahe!

TAARKA: Esekene helläkene,

viiq iks nu ristiq rehe pääleq

kaaladsiq viiq kaari pääle -

külep iks nuuq ristiq rehe pessväq,

kaulatsiq kaariq ajavaq!

Näio taass´ ar taivahe,

istõ ilma veere pääle,

paist´ ese paja ala,

välke vele värehille.

IMÄ: Tulõq kodo, tütereni,

astuq kodo, armõhõni!

TAARKA: Midä lää tüüd tegemä,

midä asõld ajama?

IMÄ: Tulõq lehmi nüssmähe,

kalluq karja saatõmahe!

TAARKA: Viiq mu linik lehmä pääle,

kapudaq viiq kar´a pääle:

külep mu linik lehmä nüss,

kaputaq kar´a saatvaq!

Näio taas´ ar jal taivahe,

istõ ilma veere pääle,

paistõ ese paja alla,

välke vele värehille.

VELI: Sysar, sa hellä linnukõnõ,

tulõq sa kodo, sysarõni,

astuq kodo, armahõni!

TAARKA: Midä ma tüüdä lää tegemä,

kuvva asõld ajama?

VELI: Tulõq syyrdu roogima

imäleppi laasima!

TAARKA: Viiq mu sõlg sõõru pääle,

viiq mu leheq lepä pääle:

küll mu sõlg sõõru ruuk´,

küll mu leheq lepä laasvaq!

Näio taass´ jäl ar taivahe,

istõ ilma veere pääle,

säält paist´ ese paja pääle,

välke vele värehille.

SÕSAR: Tulõq iks kodo mu kutsuh,

tulõq majja mu manitõh

TAARKA: Kuulõq, mu sirgõ sysarõni,

mõistaq, meelimar´akõnõ -

midä ma tüüdä lää tegemä,

kuvva asõld lää ajama?

SÕSAR: Tulõq iks ketso keerutama,

villavakka veerütämä!

TAARKA: Sysar, mu hellä linnukõnõ,

matal´ meelimar´akõnõ,

viiq iks mu ketso kirstu pääle,

vaskivokki vaka pääleq,

külep mu ketso kirstu kiird,

vaski  vokk vaka vala!

Petra puuh, urba suuh

Näio kakas´mesimar´a,

mesimar´a, makõ tsäuga.

Saie näio ilma-illos,

ilma-illos, päävä-illos,

paistõ esä paja alla,

välke vele värehille.

Tagasi Taarka algustõ