Kui Jumalaga kaartõ mängitäs

Setonius

Ütel herräl nakas tervüs kehväst minemä. Käve sõs hinnäst tohtrele näütämän. Tuu kirot ruuht ni käsk egä õdagu üte jalutuskäügi tetäq.

   Tull jälki õdak. Herr pand kübärä päähhä, võtt vanstoki kätte ni sättse umaq sammuq liina viirde.

   Sääl timä kaes: suurõ kivi pääl istus üts kartusõga miis ni lööse kaartit...Vaihtõpääl õks vehkeles kässiga ni pobisõs umaette. Herr läts mano ni küsse:

   „Kinka saq siih kaartõ lüüt? Olõiq nigu suq vastalist nätäq?“ 

   „Segäguiq! Maq mängi Jumalaga.“

   Herr muhasi tuu pääle ni tekk edesi jutto:

   „Sul om jo sõs väegä vänge vastalinõ!?“

   „Olõiq hätä, timä mäng mukka nigu egä tõõnõgi inemene.“

   „ Kui sul sotiq sõs parhilla ommava?“

   „Hehh! Parhilla olõ kaotanu 10 kruuni.“

   „Kui saq sõs timäga arvõ klaaridõ?“

   „Jummal saat egä kõrd muq mano üte inemese... Sjookõrd olt sjoo saq.“

   Miis võtt tuu pääle karmanist üte 10-kroonilitse ni and herräle. Herr muhasi jälki ni tsusas rahapaprõ umalõ karmanehe. Jätt sõs mehe edesi Jumalaga kaartõ lüümä.

   Mõnõ ao peräst tull timä tuudsamma tiid pite tagasi. Kaes, miis lööse õks kaartõ edesi...Herr astõ jalq mano.

   „Kui sul noq lätt?“

   „Tiiät, parhilla olõ võidumiis!“ vastas tuu rõõmsahe.

   „Pallo saq sõs võitnu olt?“

   „100 krooni!“

   „A kui..?“

   „Jummal saat egä kõrd muq mano üte inemese. Sjookõrd olt sjoo saq!“ 

Tagasi Setoniusõ mano