VII kaehtus kos Anna ja Väisänen joudva Taarka sautarõ mano ni Taarka pidä Toomkaga lauluvõistlust 1913

VÄISÄNEN: Seal männimetsa taga mäe otsas põldude vahel pidi olema Hilanamäe, lähme Taarkat otsima

ANNA: Ei tea, kas ta tantse ikka teab?

VÄISÄNEN: Peab teadma selle järgi, mis ma kuulnud olen

(Anna ja Väisänen joudvaq Taarka sautarõ ette. Taarka tulõ vällä ussõ pääle, nägu uudishimulik)

VÄISÄNEN: Tere, Jumalime, lauluimä. Kas või lauda laulma astuq, tarrõ tandsu keerutama?

TAARKA:

Olõ-õi tarõ trubaga,

olõ-i kodo korsnaga!

Kõgõ ma saisa sau all,

tossu all turnõlõ -

olõ-õi alõva ahjo,

olõ-õi Petseri peets´onkat

VÄISÄNEN: Sa iks olõtki lauluimä Taarka, kiä lauldõh kynõlõs, nigu ma kuuli

TAARKA: Vai, kui äkki võit puja saiaq. Ja mino pujalõ mõrsija ka õkva üteh! Kas  sa, näio, ummõlda iks mõistat?

ANNA: Ma kogun tantse

TAARKA: Vai nii, korjat nigu marju vai nigu kaalõ vai? (Väisäsele) Mu poig om Võrol uurmaakre, a sinä olt viil säksõmb. Kost säks olõt?

VÄISÄNEN: mi ka iks olõ sugulasõq. Soomõst olõ. Mi olõ hõimurahvaq: virolasõq, setoq, suumlasõq, liivlasõq Koiva takan,  vadjaq, vepsäq

TAARKA:

Tere no tenoga tulõmast,

kostiga minno kullõmast!

Sullõ laula raamadu täüs,

kynõlõ su meele peräst.

Sugu meil om Soomõmaani,

võssu Võnnu liina ala.

Velekene noorõkõnõ,

Iwwo Armanikõnõ,

sünnü-i sul sõrmõq suurdõ tüühhü,

säläh sul om säksä hamõq,

jalaq sul om säksä saapaq,

pääh piät pääligo kübärät,

kaalah Narva kalstukat.

Kübäräst näütät kosilanõ

kinnastõlt iks kirämiiss -

passit puuti iks istmahe,

tavara mano targutama.

Suuh viisiq Vinnemaalta,

säläh säitsmeq säksakeeleq.

Võta-ai tarka talotütrikku,

saq kosit kuningatütre,

kiä käünüq korgõq kooliq

kiä kiräq kirotõllõs.

VÄISÄNEN: Oodaq no. Ma taha laulu toro sisse võttaq

TAARKA: Mis toro sisse?

VÄISÄNEN: Kui siiäq laulat, jääss helü alalõ, saat perän tuudsamma kullõlda

TAARKA: Misjaost, ma tii vahtsõ laulu!

VÄISÄNEN: Ma taha üten võttaq Suumõ ja sääl suurilõ säksulõ laskõq

TAARKA: Helü võtat üteh? Oodaq, tuu om nigu liikva, et sys ei toheq inämp kaast vallalõ tetäq. No sys uutkõq  veid´o, ma kutsu küläst  naisi, sys saa iks õigõt muudu.

Kaeq, et ti oodat, ma õkva tulõ tagasi. Kas Sul iks laulu õlli om määnestki. Helü kulus, ku kurku leoda-ai, miil linda-ai linnutajana.

VÄISÄNEN: Olõq hüä. (Võtt kotist pudela ni and Taarkalõ, kiä raba korgi päält ni rüüpäs kulinal.

TAARKA: Võtaq esiq kah

VÄISÄNEN: Ei võtaq sukugi

TAARKA: Mis Sa tuu rahaga tiit sys, ku juu-iq. Sul piät toda hulga olõma.

VÄISÄNEN: (võtt kotist siidiräti ni pand Taarkalõ kaala.) Kingi näiodõlõ rätikeisi ni massa lauluimmile laulupalka, ku nääq laulvaq toro sisse.

TAARKA: (sõnatus võtt, juusk koori perrä)

ANNA: Lauluema on oma renomee täiesti ära teeninud, lõpmata voolab ta suust sõnu ja viisisid välja

VÄISÄNEN: tema on see. Üks asi on osata peast muistiseid laule ja neid eest öelda, kuid teine asi luua kohe situatsioonis, see on ime. Vilets suitsuonn on ta asukoht

ANNA: Millist elevust ja elurõõmu temast hoovab hoolimata kõrgest vanadusest.Ta nagu polekski meie hõimust, ta on ennem nagu mustlane, temas on midagi metsikut

VÄISÄNEN: Vai  ilotus üteldi sedä naist. Siis nii.

TAARKA: (tulõ kooriga, kos nii Toomka kui näiokõisi, lauldõn)

Kurõst kasvi, kurõst meil kasvi korgõ näio,

kurõst kasvi, kurõst jo kasvi korgõ näio,

harakast sai, hara-jo-kasta priski preili,

harakasta, hara-jo-kasta priski preili.

VÄISÄNEN: Päivää, kabokõsõq, linnakõq toro sisse laulma

TÜDRIGU: kihistäseq ni häbendeleseq

TAARKA:  Midä mi laula  sullõ?

VÄISÄNEN: Kas Sa Kalmunäiot mõistat

TAARKA: Tuud kõik mõistvaq! Ma taha-i tõisi sõnno, mul ommaq umaq sõnaq, puust tettüq, laanõst löütüq

Kurõst kasvi, kurõst kasvi meil korgõ näio...

VÄISÄNEN: Kar´alaulu ka laulaq

TAARKA: Tuu om nii proosta, tuud yks tahtku-i

VÄISÄNEN: Taha küll

TAARKA: ( laul karalaulu)

Kari läts ärq kaara, pilli lilli lilli

uma vele vilja, pilli lilli lilli

tõõsõ mehe tõugu, pilli lilli lilli

VÄISÄNEN: Seo sai no pääle, avitas küll. Ikmist tahas´ pääle võttaq

TAARKA: (nakkas väega rehkmä) Eih. Eih! Mina ikmiisi ei laulaq! misjaost? Ilmahki ei ikõq ma, laul piät ilolinõ olõma. Ei ikõq mina joht!

ANNA: Lauluema, laula midagi, mille järele tantsiti

TAARKA: Leigotamist tiimi, kui preili taht

ANNA: Kuidas see käib

TAARKA: Mi näüdä, noh, tsyyri, tsyyri! Nabra, sa olõt hopõn, Soomõ poig, sa olõt hobõsõ peremiiss. Tulõq ringi sisse!

Hiirokõnõ, hall´kõnõ, leiko, leiko

mustakõnõ, mu hobõnõ!

Sõidi umastõ sajaga,

vaesõlatsõ vaka peräh.

Ärä nu kattõ ese hopõn,

äräq viidi vele verrev,

ärä nu kattõ kammitsõst,

äräq viidi vehmerist.

Võti ma suitsõq sullu päält,

päitseq pääligu lävelt,

lätsi ma esi ots´mahe,

kallist perrä kaemahe.

Lätsi ma tuu mäe pääle,

keeri tuu kingu pääle,

koh oll´ kivi keset mäke,

kand mäe kaldõh

Sääl ma suitsit sulpsahuti,

valimit valvahuti.

Hiiro tull´ mano hirnuh,

musta mano muhaskõllõh.

Ärä ma küündü küsümähe,

ärä nõssi nõudõmahe:

“Hiirokõnõ, hall´kõnõ,

Mustakõnõ, mu hobõnõ,

kos sa nu olliq, ku ma otsõ,

kos sa nu käkeq, ku ma käve?”

Hiiro keelilä kynõli:

“Ma johtu Jumaldõ joogilõ,

ma sai Maarija saaja.

Käve ma kuu kuusist mõtsa,

käve päävä pähnämõtsa.

Sääl mullõ anti andit,

poodõti puutit:

anti lehele linikit,

kabjolõ anti kaputit.”

“Hiirokõnõ, hallikõnõ,

kelles sa anniq nuuq andõq,

kelles poodiq nuuq puutõq?”

“Puttu vasta vaenõlatsi,

ilma imeldä  kananõ,

hamõh oll´ täl säläh käüsildä,

vüü vüül puutilda.

Toolõ ma anni nuuq andõq,

toolõ poodi nuuq puutõq.

TAARKA: Hobõsõ peremiis piät no küsümä, et kas mino hobõst näit

VÄISÄNEN: Kas mino hobõst näit?

NABRA: Mis täht om?

TAARKA: Peremiis ütles… No Ivvokõnõ, kõrdaq perrä:

VÄISÄNEN: (kõrdas Taarka perrä) Aa, mis tä oll? Hõrasilm, kaputjalg, kuralõ poolõ kussi, hüäle poolõ kai.

TAARKA: Nii, noq murraq ringist vällä ni püvväq hopõn kinni. Noh hüppäq üle, kas vai… Mis sa märgutat? Kui ei saaq, püvväq vahtsõhõ!

(VÄISÄNEN püüd näiot, kes hobõst mäng, a kätte ei saaq. Ni naaru ni uikamist saa kõvva)

ANNA: Aitäh!

VÄISÄNEN: Laulaq Ketra Liisot

TAARKA: Taha-i tuud lauldaq, tuu om eesti laul

VÄISÄNEN: A ma taha võttaq, kuis Taarka laul

TAARKA: Ketra Liiso, ketra Liiso, ketra Liiso, memme tütär...

VÄISÄNEN: A hällülaulu ka laulat?

TAARKA: Um lault, um lault. Naid tõisi käest ei saaq, massaq ku pall´o tahat

Ts´uu latse, l´uu latse,

kasuq, kasuq kar´usõs,

vinnüq vitsa võtijas

VÄISÄNEN: Kulõ, Taarka, Sa inne kitiq minno lauluga, sõimaq kah! Sa pidit sõimada mõistma

TAARKA: Ma mõista haukuq ka, ku tahat. A sinno ma ei hauguq joht.

VÄISÄNEN: Ega haukmine laulupalka vähämbäs ei tiiq. Mul om noid sõnno ka vajja.

TAARKA:  Sinnu ma ei hauguq, tiiq, mis taht.

VÄISÄNEN: Vot tiit Toomkaga võistlusõ, kumb parembahe laul ja sõimas!  Võitja kutsu Suumõ suurilõ herrile laulma.

TAARKA: Noh, Toomka, ma sullõ näüdä! Mino helüst olõ-õi kiäki üle. No naaseq, panõmi, kuis jovvami.

TOOMKA: Taha-õi ma ei Suumõ, ei sõimõldaq. Ma lää ärq kodo. Tsiga taht süvväq.

TAARKA: Küll ti sääl kaet, et mu synaq ommaq ette! Ei olõq Toomkal määnestki tsiasüütmist! Kas ma umma tsika sõglast söödä vai pangist jooda, tuu söö siq sõglatävve sõkõlit ja joo siq pangitävve vett veeretasa.  Süüt´ku-i tsika, muido kasus orik kuvvõ kuh´a suuru ja hand viie viha laiu - kedä sa kutsut tapõmahe, verisilmä võtõmahe?

VÄISÄNEN: Toomka, mul om hüvvä tubakut!

TOOMKA: Ei noh, tuu tsiga või no uuta! A ma taha-i haukuq: kiä hauk, lask hinnäst purraq kah.

TAARKA: No nakkami pääle, nakkami pääle.

Külänaaseq noorõkõsõq!

Tekkeq nalja, külänaaseq,

saatkõq rissu küläst vällä!

Ega mi pelgä-äi pindsakita,

ega mi hooli-i hundsakita!

Säläh tal olliq säksa särgiq,

pääh õks pälgüväq kübärä,q

neoq kolgast kor´aduq,

veerest kokko veerätedüq.

Aet oll´ säläh tabapuuq,

kõik huunõq hinnegaq;

sõnajalaq sõõrukesväq,

pilliruuq pikäq rüäq -

tal om vesi viläq võtnu,

päivä orasõq pälgänüq.

Tulliq sa mustalõ mullalõ,

sedä maada marsimahe.

Ommaq sul suuh suurõq sõbraq,

arol armaq omadsõq:

egä talvõ esiq tarõ,

egä kuu kortinnaq,

suvõl olliq palja platsi pääl,

talvõl elliq tõõsõ tarõh.

Ega sa hoia-ai hobõsit,

kae-ei kaarasüüjit:

hul´ksel olõ-i hobõsit,

ilmakõndjal kõrbi ruuna.

Sullõ anna-ai mi hüvvä näiot,

sullõ anna-ai kallist kapo:

olõ-i sul koto, kohe viiäq,

olõ-i aita, kohe aiaq,

tõist tarrõ, kohe taataq.

Kuulõq, hüä liina hulgus,

kõrralinõ ilma-kõndja!

Agu sa veidö ärq vihasiq,

pardsi-vell´o, meil pahasiq?

Sinno aijõ-ks sõimõlõmma,

aijõ rinda riidõlõmma,

kaki sul kaalast kaalaräti,

kuldapüksiq, hõpõnöpsiq.

TOOMKA:

Nakat kodo minemähe,

vell´o kodo veerümähe,

viirgu-ui vilätiid,

kaalku-ui kar´atiid,

mineq suurda sooda pite,

pahapikkä pallo pite!

Jätäq suuhu suur süä,

jätäq pallo paha meeli,

mineq rõõmsa teedä pite,

sõnavõrgas võõrasillõ!

Sedä pangu-ui pall´ost,

virve, ärq vihaku-ui -

olli mi, naaseq, nal´alidsõq

inämp muida ilolidsõq,

anna-ai võitu Võroni,

panõ-i piiri Pihkõvani!

VÄISÄNEN: Neoq olõ-i asudsõq sõnaq, lõigahusõq lõhmusidsõq.

TOOMKA: (laul kurba laulu, ni koor  tävve hingega eläs sisse. Õnnõ Taarka om rahutu, ni tund, et au libises timä päält äräq)

Olli ma imel ütsik latsi,

käsikannõl kandijalla.

Võti mu üskä, üsälise,

käe mu pääle käsilise,

panni ta hällü palo pääle,

teega panni teie harra pääle.

Imekene uinut´ ubinalla,

ime meelüt´ mesimar´olla,

ega ma es uinuq ubinal,

meelü-üs ma mesimar´olla.

Pallõl´ iks tä pardsi hällütämä.

Säält mullõ partsi pall´o lauli,

suvi- nakas´ iks -lindu liigutama.

Kõõ olli ma kuri kullõma,

pakan olli ma tähele pandma.

Innemb puudus mõtsast puida,

kui mul puudus laulust sõnnu!

Laulasiq viil viievõrra,

kuvvõvõrra kul´atasiq -

ei olõq tütärd kasumanna.

Vanõmb sysar laulu võtt´,

hiite sõnaq lainillõ.

Tulli sisask´, tulli kägo,

veiq nuuq sõnaq lainihistä.

Sisask´ saie laandõ laulmahe,

kägo kuukma kuusikohe.

Trehvsi ma noida kuuldmahe,

ihksi illo ma tagasi

Tsirku vastut´: “Või-i andaq,

 tarbis lätt viil tagapäivi -

küdül naane naidõmalda,

 ubasuu ostõmalda,

t oolõ iloq iskimäldäq.

  Säält ma veid´o vihasi,

  raasa pall´o ar pahasi:

“Kui seo käo kätte saanuq,

käost tennüq käteräti,

suvilinnust suuräti!

Tsirguq vasta  tsiristiväq:

Oh sa ulli nuuri näio,

olt õks ulli ja rumala:

saa-i käost käterätti,

sisaskist saa-i suurätti!

Esiq lina maahha külbäq,

kost õks kutaq kuldakangast!

Lätsi vele palvõ’õllõ,

palssi maada palakõsõ,

kohe hiitäq hellä siimnit,

 kohe sinet sirotõllaq.

  Veli and´ platsi põllõ suuru.

A tull´ õks tuuli jumalista,

 hellä hyngu Marijista -

linige saie ma linna külb´mäldä,

käteräti sai kudamalda.

TAARKA:

Suur om sino suumulk,

lajembaq viil lõvvaperäq!

Olõ-i  ma kõva kerjämiseh,

armõtump ei ala ilma -

synoh sul õks sada haussi,

miä taht klaariq lauldõnnagi!

TOOMKA:

Selle ma lagja lõvvaluiest,

selle suur ma suumulgust:

tulli siiä tahtõmalda,

astõ  siiä arvamaldaq!

 Meile-ks viina viländ tuudi,

kõvva meile kannõtigi.  

 Olõ-i ma joht juujat suku

ega seemend serbäjät,

  siski visksi viisi täüsi,

kuusi täüsi kummutõlli.

Viinaq teieq vesselässä,

ollõq anniq hüämeele.

Vaja mul õks vakka jäiäq,

saistaq tõisi sälä taadõ.

Miil õks lasõ-i vakka jäiäq,

saistaq tõisi sälä taadõ.

Hummal saie huulõ pääle,

kesväleemi keele pääle,

  hummal nakas´ hukutamma,

kesväleemi kiputamma,

selle, parts, ma pall´o lauli,

lindu liialt kynõligi.

Süä tiidse süüdä pall´o,

meelekene mito vika.

TAARKA: (hõikas laululõ vahelõ) Ma inämb ei jõvvaq! Sul om süä nii süüd täüs, et aig olõs´ jo hauda ärq  paedaq. Hindäl om sul maad poolõtõõsõ tuhandõ rubla iist!

Ku hauda ärä saat, sõs kaits kimmäs tahr s´ood ilma suq-sugudsõ asu rüüstämise iist! Esiq tiiäq ja umas võtaq, et jovvat peräpõrguhe!

TOOMKA: Küländ jo mi vanaq naaseq ilotõlli. Kodoq ommaq jäänüq pini joostaq, tarõq  elläq ilvessilõ. Kuu ja täheq käskväq kodo!

TAARKA:

Täämbä laula, hummõn ikõ:

poiss om meele meelütäjä,

kulda süäme  kistutaja.

Pagõsi ar patju päältä,

astõ maahha asõmilta -

raha peräst teile lauli,

kulla peräst  sullõ kuugi,

päävä kutsi siih pää kottalõ,

ao tarõ asõmallõ.

Ting´ku-i no joht tingä pääle,

kahitsõgu-i kauba pääle!

VÄISÄNEN: Aitjuma, lauluimäkeseq! Võit jo kirotaq laulusõnnu üles, a harva saat ollaq noidõ sündmüisi man, kos nuuq sõnaq sünnüseq ni vastsõq lauluq heräneseq.

Siin om ti rahapalgaq.

TAARKA:

Saijõ ulli laulõmahe,

kehvä keeltä pessemähe!

Tulliq kavvõst kaubameheq,

üle mere meelisäksaq.

Kuulõq, kulla herräkene,

mi meelimarakõnõ!

Tulõ sul aig ärä minnäq,

tulõ kohus kodo minnäq,

läät sa hillä Helsingehe,

suurdõ Soomõ pääliina,

läät tuu hobõsõga,

miä olõ-õi kaarol kasvatõt,

olõ-õi vil'äga hoiõt -

tuu om tossuga toidõt,

hüdsil üleväh peedü!

Maa õks müräs´, taivas tõras´,

udsu leijeq kõik orasõq,

savvu leije saarõ rüäq,

kiiru leijeq keerukesväq.

Tagasi Taarka algustõ