Kõik om höste

Setonius

Mõisaherr oll võõride maie pääl käümäh ni ummi asjo ajamah. Üle hulga ao tagasi tullõh trehväs timä tii pääl umma tiinret. Herr lask tõlla kinniq pitäq ni tekk jutto:

   „Non, tereq kah Vasso! Miä sõs vahtsõt kotoh kah om?“

   „Nu, kõik piäsi nigu inämp-vähämp kõrrah olõma.“ Vastas Vasso, aq esi näpse häbenedeh kaapkübärä viirt. „Vot, õnnõ su pini lõppi arq.“

   „Pini? Tuu oll jo õnnõ katõ aastaka vannunõ!“

   „Sei hinnäs hobõsõlihast lahki.“

   „Kui? Kost tuu hobõsõliha?“

   „Vot, näet, talliq palliva maahha...“

   „Mo hobõsõq...ommava hukka saanuq?“

   „Nu jah. Asi oll sääntene, et üts noist küündlist, mis provva kirstu man palliva, oll pallo lähkoh kardinilõ. Nuuq võtiva tuld...Nii tuu tuli vallalõ pässigi.“

   „Tuu tähendäs, mu naane om koolnuq?“

   „Tulõ niimuudu vällä, kullä herr. Timä vaesõkõnõ saie süämerabahusõ tuu pääle ku tütär oll kärneripoisiga üteh arq paenu.“

Tõlkse Setonius Snitte võti: „Nauka i Zhizhnj“ Nr.4 / 2002

Tagasi Setoniusõ mano