Illo ni Hödo

Setonius

Tuu oll jo Tsäärivalitsusõ aigu ni veidö ildampa. Petseri laatu pääl tiieti kattõ vigurimiist, kedä Puugnitsa Illo ni Unkavitsa Hödo kutsuti. Nä aeliva kõgõ kõrtse ni tõisi laatu pite. Teiväq laadaliisilõ egäsugumast komõhtit, silmämuundamist ni petivä maameeste käest rahha vällä.

   Üts vikur oll sääntene:

   Istiva katõkeiste kõrtsih. Ku kõrtsih näide arvamist perrä pallo herri oll, jätiva umaq viguriq tõõsõst kõrrast. Ku arvsiva, et "paras rahvas" kuun om, kuulutiva, et üts näist või arq arvada, pallo rahha lavva pääle om pant.

   Tuu käve sõs niimuudu: Kõrtsi lavva pääle panti nii 10 tükkü vasidsit ni hõpõrahhu. Tingimüsest oll: Ku õigõhõ arvasõ, saavaq raha umalõ. Ku ütlese võlssi, või egäüts uma raha tagasi võtta.

  Edesi sõs teivä nimäq nii, et üts näist, inämbält jaolt Illo saistas kohegi kavvõmpahe kõrtsi nulka silmiga saina poolõ. Hödo oll jälq lavva man, sirot umaq käeq rahhu kotsilõ, pitsit silmäq kinni ni nakas Illolt küsümä:

   No nii, et: "Mito rahha siih lavva pääl om?" Küsümüseh oll kuus sõnna ni lavva pääl oll kuus rahha. Sjoo oll näil kokko lepitü.

   Illo "mõtõl", ni ütel: "Kuus." Õigõ! Raha ollgi näide.

   Nimäq olliva tuujago targaq, et teivä tuud vigurit üten kõrtsin õnnõ paar-kolm vuuri kõrraga. Kolmanda vai neländä voori, vahest sõs ku lavva pääl pallo vähä rahha oll, ütliva nimme võlssi. Nimäq olliva sõs "väsünü".

  Mõnõvoori saivaq nimäq kokko peris mito ruublit ni tuu iist võidsõ tükk aigu juvvaq. Ku raha otsah, olliva nimäq jo mõnõh tõõsõh kõrtsih vai tsäimajah.

   Nimäq ütlivä ärq tuudki, mito vasist vai hõpõrahha lavva pääl om. Sõs küsse Hödo näütüsest:"Miä saq arvadõ? Pallo noid rahhu sjoo kõrd om?". Säntse küsümisega and timä Illolõ teedä, et lavva pääl om kolm hõbõhõst ni kuus vasist rahha. Kokko ütessä!

   Pääle "mõtlõmist" võidsõ Illo vastada: "Näid piäsi ütessä olõma...Kuus om vasist...Hõbõhitsi om...kolm." Jälki õgõ ni raha näide!

   Näil oll umavaihõl tuugi pääle kokko lepüt, kui tõõsõlõ teedä andaq ku suurõq nuuq rahaq ommava. Mõni rikkamp vai pallo purjöh kõrtsilinõ lei vahest lauda esiki hõbõhõtsõ ruubli.

   Nii nä ellivä ni ullitiva. Kõgõ pidivä piire. Kui nimäq tuud vigurit teiväq, tuu tull vällä sõs, ku Hödo oll jo koolnuq ni Illo oll peris vana miis. 

Tagasi Setoniusõ mano