Aasa Siimeon 

 Mida ma siin kirja panen on minu mälestused ja mõned kuuldud laused ema-isa vahel vaidluse korras (mitte tülis) kuuldud. Samuti isa ja vana Tepo ja ka isa ning vana Ode vahel kõnelusest.

            Kõige esimene mälestus on sellest kui isa ja ema pidasid nõu mida nad valmistavad ohverdamisele viimiseks. Oli pühapäeva hommiku poolik, nad lamasid voodis peale askletegemist. Mina magasin ema-isaga ühes voodis ja ma olin siis juba ärkvel kui nad voodi tulid. Lamasin silmad kinni, mitte kavalusest, kuid nii oli hea olla. Kaaluti, palju panna liha, palju mune. Tehti piimaliud. Vatsk oli juba ahju pandud küpsema. Sama päeva õhtul panti need söögikraamid korvi ning isa läks. Küsisin emalt kuhu isa läks. Ema vastas. Sa pojake oled veel noor, kui kasvad ja suureks saad, küll siis kõik teada saad. Olin veel 4 – 5 aastane kuid ma mäletan seda sündmust väga hästi. Teisel hommikul kuulsin kui ema hõikas isa “ Vassil tule ruttu siia – tule ruttu!” Ema aga seisis kaelkogudega veepaar õlal. Isa tuli samuti ka mina läksin sinna. Ema seletas isale, Kui ma kaevu juurest hakkasin ära tulema märkasin vana Kusmat orukuusikust välja tulemas. Oruperve mööda ja kaelkogudega midagi seljas. Tõstis nii, et loogas oli. See ei ole midagi muud kui elaöösene kraam mida viisid sinna. Kae, nae siit aidanurga tagand kui ta välja tuleb oma aeda. Nii ka oli. Kusma tõesti tõstis midagi kaelkogudega koju. Ema ütles, kas tii ei ole ullid, viite oma parema söögikraami metsa kivi peale, teine aga toob oma perele ning sööb mitu päeva kogu perega. Kes teid seal oli, nõudis ema. Isa seletas: vana Teppo, Ogask, Ode ja teised, igast perest oli keegi. Ema ütles, no siis on Kusma perel kraami mitmeks nädalaks.

            Kes oli Kusma kes ei hoolinud küla püha andest Pekole või Taarale. Kusma oli tsaarisõjaväes teeninud 6 – 8 aastat. Oli vasetööde meister mida ma ise lugesin ta sõjaväe piletist. Tema silma ring oli laiem, võibolla ka ajas seda tegema kodune puudus. Ta vahete-vahel jõi ja ei hoolinud majapidamise eest kuigi heaperemehelikult. Vahel mängis lõõtspilli kõige kibedamal tööajal. Aga ta mängis väga hästi, ilusasti ja lustakalt. Ka oli ta suur salakütt, parandas oma püssi vetrud ja ka teistele. Kui ostis lehtadra (ühehobuse oma), siis läks orukuusikusse, tegi tule, seadis kivid ja arutas adra lahti viimase kruvini. Ajas adralehe tulde ja painutas oma moodi ning laskis käerauad tublisti alla. tema poolt parandatud ja ümber tehtud ader oli päris meistritöö. Tema ader keeras hästi turvast ja oli hobusel kergem vedada kui vabriku oma. Ta võis tubaka paberi sisse keerata ja põlema panna ei kordagi kätt adra külge panemata. Hobune kogu aja läks aga edasi. Kusma naine Mantsi lonkas üht jalga ja ka muidu oli põdur. Ei olnud nagu mõne naise kohta üteltakse peretaba. Pere elas vahel suures puuduses. Mäletan kui ta mitmel korral tuli minu ema juurde jutule, Vasela noorik ( vanasti kutsuti naist noorikuks kuni surmani kui tema ei sünnitanud tütart. Tüdre sünnitamisel kaotas nooriku au juba esimese lapsega, olid naine) tii sööte juba teist korda, aga minu lapsed ei ole veel kordagi saanud süüa. Oleme ju naabrid, kulla noorik anna noh veidikene kartulid ja jahu. Kusma kurivaim muudku magab ahju peal. Proovisin teda üles ajada, ta tahtis mind päsülaga lüüa. Ema vaatas korraks isale otsa ning läksid välja toast. Meie peres oli rohkem ema peremees kui isa. Ema oli kärmem ja suur lauluinimemene, või nagu siis üteldi sõnaline. Igast asjast tegi ta laulu, ise ketras ja laulis. Nagu leelo kunagi lõi jälle uusi riime mingi sündmuse puhul. Kui külas olid pulmad või mõned muud olengud oli ta ikka sõnalisena. Ka surma puhul olid ikjad. Mu emal oli kolm poega, ma olin ta viimane laps, siis ema õpetas mulle mitmed naistetööd selkeks nagu niide panemine või kanga kudamise ja muid töösi.

            Teinekord kuulsin ma jälle ema isa juttu kui ema vaidles isaga ja ei andnud isale järele. Ema ütles kulla Vassil sa mõte järele Jumal on üks, kahte ei saa olla. Ma kõnelesin Ponsa onuga ja Meeksi ristivelega, kõik nad väga südidasid (mõistsid hukka) teid. Mida isa vastu kõneles sellest ma aru ei saanud, sest ta kõneles tasemini kui ema. Ema ütles minu pärast võid ise minna aga ma kraami ei anna. Võib olla, et midagi isa tasguga viis, aga suuremad andi ema ei andnud.

            Kus oli siis Napi külas see koht kuhu nad käisid ohverdamas. See oli Napi külast vaatatuna Leimani küla poole kus praegugi kasvab suur kuusk mis olla looduskaitse all. Sellest kuusest veel natuke edasi oli suur kivi ja seal peal oli omal ajal ohverdamise lohk. See minu karjas käimise ajal oli juba suure tulega ära pragunenud ja mõrastanud. Juhtus see nii, et Tiilike külast Käkar oli Pankjavitsa preestrile ettekande teinud, et Napi külas peetakse pagana usu kompeid. Muidugi oli täpne päev ja koht teada antud. Kui Napi külamehed ilmusid kohale kõige enne vana Teppo ja Höödor, siis tuli urädnik ühes papiga peidukohast välja ja nad võeti kinni. Teppo ja Höödor tõstsid kõvasti kisa ja andsid sellega märku ning hoiatasid teisi.

            Teppo ja Höödor kutsuti Pankjavitsa kirikusse ja panti paastu alla. Pidid käima palju aega iga pühapäev kirikus. Lõpuks pandi pihile ja lugema usutunnistust ja Meie Isa, et nad aga kumbki vene keelt ei osanud, siis nende asemel luges kiriku kellamees kelleks oli Olehrova Ohkrim. seda ma kuulsin oma kõrvaga kui Teppo seletas mu isale. Egas ma midagi lubanud. Ohkrim lubas ja see minusse ei puutu. Ja nad naersid mõlemad. Teppo lisas egas papp halv miis ole, mis ta tõreles seda tõreles aga lepituseks andis suutäie magusad viina ka peale, ning nad jälle naersid.

            Aga see kivi siis papi käsul ja uradniku juures olekul tehti suur tuli peale ja põletati see lohk aras. Aga kivi nad ara lõhkuda ei suudnud. Seda kivi nägin veel mina kui karjas käisin. Kuidagi said kannatajad ka teada, et pealekaebaja Käkär oli, ning temale maksti kätte. Pältri külas Vahstseliina tee ääres oli kõrts kuhu käisid Luhamaa inimesed ka pumeldamas. Üks kord võeti kõrtsist koju tulles vana Käkär kinni ning anti niisugune peksu saun, et oma jalaga ei suudnud koju tulla. Kodus mõne aja põdes ja suri. Kes peksid neid Käkär ei tundnud kuid kõigil oli teada et mängus oli Taara-Pekolaste käsi.

            Peale Käkäri surma muutusid jälle Napi küla hoolimatuks ja ettevaatamatuks. Sellele järgnes teine tabamine, seekord saadi kätte ainult vana Teppo. Teistele sai märku antud kohese tule süütamisega. Teppole järgnes jälle karistus ja häbistamine avalikult kirikus ja muu protsedur nagu pagana kes on usust taganenud.

Teppo ütles mu isale kui ma kirikust välja tulin mind piirasid sõbrad: Tserondõ, Olehkova ja teistest küladest surusid mu kätt ja ütlesid, see ei ole midagi, mii oleme samasugused. (Sellepärast venelased kutsusid ja kutsuvad veel praegugi setusi полуверцы).

            Mäletan veel ema ja isa kõnelust peale Oru Ode surma. Ema küsis kes nüüd sai vanemaks. Isa vastas vana Teppo. Ema ütles ta ei ole külas kõige vanem. Höödor on vanem, aga temast ei ole seda mis Teppo on.

            Mäletan vana Odet. Vana inimene natuke vimmas. Kui vana ta tegelikult oli ei tea, sest ta poeg Karasim oli juba hallijuukste ja habemega. Ta kandis rasusi jala marjade ümber. Rasud olid nagu sõduri sääremähised, ainult temal olid nad musta värvi, sõduril aga kaitsevärvi. Rasusi ei võtnud ta ka ööseks ära vist sellepärast, et vanem. Suvel käis ta paljul jalul nagu kõik tollel ajal. Ainult tööinimesel olid jalas kas viisud või pastlad.

            Ta suri rukilõikuse ajal. Minu ema põimis rukist just nende akna all, vahel oli ainult küla tänav. Avanes otspaja ning Ode hõikas Natsi tule ruttu siia ma nakkan ar kuulma. Tule ruttu. Ema läks ja minagi emaga kaasas. Võtta katlast vesi mõse minu puhtaks ja pane mulle koolja rõivad selga, need on mu kirstus kimpu köidetud. Tee aga Natikene ruttu. Ema saatis ta poja tütre Aläksa metsa heinalistele viima sõna, et nad tuleks ruttu koju vanaema hakkab ära surema. Ode aga kiirustas ema tee aga ruttu. Kui oli pestud ja riided selga pandud, siis ütles tee mulle peranurka lautsed. Ema tegi, tema aga kiirustas, et tee ruttu. Kui lautsid olid valmis lamas sinna. Ema küsis vast jõuad pererahva koju ära oodata. ei nad jõua koju, tule sa mulle ligemale pane oma kõrv mu suu ligi. Siis ta midagi sositas emale kõrva. Ema ütles pühalikult, jah ma luban. Vanake lamas natuke vaikselt, siis tuli sügav ohe ja keha sirutus, siis veel väiksem ohe laug nagu väheke väreles ning ta jäi vaikseks. Ema tegi enesele ristimärgi ette ja ütles ta hingega läks. Nii sureb inimene pojake. Ema nuttis ja ma ka ema järele.

            Mäletan veel üht jutuajamist vana Teppo ja mu isa vahel. Ma olin siis juba suur poiss, ning kihelkonna kool oli seljataga. Ühel pühapäeva hommiku poolel tuli Teppo meie poole. Peale teretamist ja tervise järele pärimist, istus tagaseinas olevale puust sohvale. Võttis oma vangtoosiga piibu ja tubaka kotti. Proovis enne piibukorrasolekut, veendus, et on korras hakkas aeglaselt tubakakotti lahti arutama ja piipu toppima. See kõik sündis aeglaselt ja mõõdukate käeliigutustega, siis otsis taskust tikud, võeti üks tikk, siis üteldi veel mõni sõna ning aeglaselt süüteti piip.

            Piibu tõmbamine näis olevad nagu mõnulemine. Ei mingit kärsitust või kiirust ehk läbematust. Jalg oli pandud üle teise jala, valgeis linastes pükstes. Jalas olid säärikud kaunis laiade säärdega. Kui ta taktis jalga kõigutas, siis saapa säär pani ikka lokka-lokka. Vahete vahel vahetati mõni sõna isaga. Isa oli samuti pesuväel, lamas sojal truubil kaed risti lõua all. Kogu jutuajamine oli suvest ja viljade kasvust, vihmast, põuast, ning varsti saabuvast heinaajast. Ma istusin laua taga ja lugesin Tolstoi Anna Kareninat venekeeles. Mul sai lugemisest küllalt ning läksin oma tuppa. See oli väike kamber laud vaheseinaga ukseta. Kus oli mu voodi ja oma tehtud raamatu riiul. Ma midagi otsisin nii nagu üteltakse tuhnisin riiuli juures. Kuulsin kui Teppo ütles isale meie ei peaks oma vanu kompeid unustama, see ei ole hea, mii lääme väga kerkesti teiste rahvaste kombe perra. Isa vastas, sii om muidugi õige ja halb asi, aga palju meid enam om jäänud. Teppo ütles palju meid küll enam ole, aga tuleb kinni pidada omast. Sa mõtle Vassil kas viljad ei kasvanud enem paremad kui nüüd ja seda juba mittu aastat. Isa vastas, nii küll see om. Siis kaldus jutt põldudele. Kesapõllule panin korraligu sita (sõnniku), aga määne seal rüga om. Kors uikab kort taga, hüva kui seemne katte saan. Teppo tegi kokkuvõtu, et see kõik om mi oma süü, oleme unustanud oma põldude õnnistaja. Vassil kui sa ka nõus oled siis timahava lääme jälle kokku. Isa oli päri sellega. Aga kui see päev kätte tuli, siis ema jälle ei andnud isale kraami. Ütles nii, kui sa minna tahad mine, aga söögi kraami ma ei anna. Saabus õhtu ja isa läkski. Mina ja teised minuvanused vaatasime küla otsast selle kuuse poole, et mida seal tehakse. Nägime et põles tuli nagu üütsilistel ja inimesed istusid ümber tule. Tuli ei olnud enam selle suure kivi otsas vaid kuusest vaadatuna Kuuste elumaja poole. Seal oli parajate keresekivide hunik tules suitsenud ja ara põlenud. See oli nende kavalus kui jälle peaks urädnik või mõni muu võimu tulema, siis nad lihtsalt istuvad ja teevad tuld. Sullu peäle oli pandud ka paar hobust kamitsasse. Tõend et on ööntselised. Kui isa koju tuli ema küsis kes seal olid. Isa seletas, et need ja need. Ja mida tii tegid päris ema edasi. Isa vastas, Teppol oli kraam toodud mii põletasime. Ema selle peale ütles, tegid oma pagana kombed ära, kas sul Vassil häbi ei ole. Sa pead lauakirikus kõik üles tunnistama ja andeks paluma. Isa pomises midagi enesekaitseks, kuid ema jäi peale.

            Ei usu et isa ema soovimese järele tegi, see oleks enesepaljastamine ja teiste äraandmine. [...]

            Milline siis oli see koht kuhu käisid Napi küla peremehed ohverdamas? See oli nagu ma algul tähendasin Napi külast Leimani küla suunas kus praegugi kasvab suur mitmeharuline kuusk. Kuuse ümber oli ka vähemaid kuuski, leppi, pajusi ja kadakaid. Ohvrikivist edasi on nagu seljandik seal kasvasid sarapuud ja pärni ning mõned männid. Kogu seljandik oli tihe võsu üksikute puudega mis olid kasvanud nagu kroonid laiali üle sarapuude. Mooste hauast alla poole kasvasid mõned mets õunapuud neid omal ajal oli rohkem olnud, leidus mitmed kännud. Kuusest Napi küla poole oli sulg ja kuuse kohal kui ma veel karjas käisin oli tüma kuhu võis lehm kergesti sisse jääda. Omal ajal oli seal lahtine vesi ja kaunis sügav. Napi küla poole järjest õhenes ja sealt minu mälestuse saadik tehti heina. Ainult kuuse kohal ei kasvanud veel heina vaid oli niisugune hall sammal. Põua ajal julgesime peale minna ja õõdsudasime, kui jalgade ümber kogunes vesi ja vajuma hakkasime siis kiiresti jooksime teise kohta. Ennemini oli olnud Nõiamäe poole samuti Põdrahaua saared põline mets. Riia – Pihkva kivitee tegemisel kaevati suured alad Põdrahaua saares, arvatevasti oli seal tsemendi töö jaoks sobiv kruus. Küla suurenemisega tehti põllumaad juure, kuna kivitee tegijad raijusid paremad puud sildade tegemiseks ära. Kraaviveeres oli ka suur kivi keskel suure lohuga kust meie karjas käimisel vihma ajal jõime. Ema seletas, et siin vanasti tehti jahu. Terad laotati kivile ja teise ümarguse kiviga pressiti terad puruks. Pealmist kivi veeretati terade peal kuni sai mingisugune jahu. See kivi lõhuti ära kui ehitati Luhamaa koolimaja. Sergei Pillarko oli kivide lõhkujaks vallavalitsus maksis tasu. Teine samasugune kivi oli ka see oli sinakat värvi ja tihedam. Selle lõhkusin mina ära kui ehitasin uut elumaja ja osasti on seda kivi näha alusmüüris. Ema jutu järgi see (sinine) ei olnud hea kivi andis erilise maigu jahule. Millegi pärast põlati sinist kivi, teda ei pandud isegi saunakeriseks. [...]

            Kui ma olin ju kaunis suur poiss käisin juba karjas. Naabri talus oli minust kolm aastat vanem poiss Vassil, ta lubas mulle näidata seda Pekot mis on nende pool aidas. Aga seda ta ei saanud kunagi teostada sest võtti oli vanaema käes. Ta kandis seda nahk rihmaga vöö küljes isegi ööseks ei pannud seda ära. Nii jäi see mul nägemata, ei tea ütelda miline ja kui suur ta oli. Arvan, et Pekko või Taarausu komped kestsid ristiusuga rööbiti muistsest hämarast ajast. Risti usk olgu see Ap õige või Luteri, olid eesti rahvale peale sunnitud väevõimuga. Kuna Napi külas see häävis? Arvan, et Teppo surmaga, aga võib olla veel mõni aeg edasi. Igatahes pääle esimest maailmasõda ei kuulnud sellest enam midagi. [...]

            Ohverdamise kombet: Kivil olevasse lohku panti natuke igaüks oma annist. Enne panemist kõik põlvitasid ja kummardasid pead maani. Vanem põlvitas käed püsti anum andega käes hoides kõrgel ja pöördus Pekko poole paludes põllule ja loomadele õnnistust. Anna vihma ja põuda omal ajal sinule toome suur heategija omad kasinad anded. Kõik tõstsid pead ja omad annid üles kõrgele. Siis vanem pani kõige enne lohuse, selle järele kõik koosolijad. Samas põles tuli, muist pandi tulde ja põletati ara suitsuga läks and üles pilvedesse, et saaks vihma, suurem osa aga jäeti kivile, et saaks linnud ja loomad osa annist, et heavaim ei jätaks ande toojate loomi talvel söömata. Nii paluti õnnistust inimestele, loomadele ja põllule. Ohverdamine toimus pääle külvi, arvan et see oli seoses ka kuuga.

            Peale selle oli veel sügisel tänu pidu sellest võtsid ainult mehed osa. Sügisesest peo kommetest ei tea midagi ütelda, ainult nii palju, et valmistati toidukraami nagu mõneks harilikuks peoks. Akende ette panti riided, et väljast keegi sisse ei näeks see on kindel fakt. Kas see oli kartusest, et võimud teada ei saaks, või kuulus see kombe hulka ei tea. Arvan siiski, et kartusest võimude pärast.

            Olen kõnelenud inimesega kes oli talus teenijana kelle pool oli Pekko aidas ja sügise pidas ta peremees ka Pekko auks peo. See oli meie küla inimene ja meie elasime naabridena. Ta oli minust aastat 20 vanem. Kui ta sinna suviliseks palgati ja sinna läks, siis peremees kutsunud teda aita näidanud aidas nurgas üht eset, oli nagu leivalabidas riidega üle kaetud. Peremees ütelnud, seda sa tütär kunagi ära putu ega käe. See ei ole naisterahvale hea. Ja ma ei midagi puudunud ega vaatanud. Sügisel korraldasin kõik peoks valmis, katsin laua, kõike oli laual külluses, siis ütles peremees, et sa tütar mine nüüd naabri talusse ja ära sa enne koju tule kui hommikuse askle tegemise ajaks. Järgmisel hommikul koristasin laua ja toad, aga aidast oli kadunud see ese. Ta oli vist naabri talusse viidud, kes korraldas järgmisel aastal samasuguse olengu. Tema arvas, et iga aasta oli ta uue peremehe pool. Kas see oli kindel järjekord või lepiti kokku koos olekul, sellest tema ei teadnud.

26. IV 1971 S. Aasa

RKM ?, nr 6 lk 237/247

Siimeon Aasa < Paide raj. < Setu