Jakovlevi Anikita 

ANIKITA JAKOVLEV JA TEMA AEG

          Tema sünniaastaks peaks olema 1751. Täpsemaid andmeid ei ole. Aga ta pärines Oudova kandist, sinna välja rännanud eestlastest. Oudova kreisis oli Räpina mõisa valdusi. Võimalik, et ka tema vanemad pärinesid Räpina kandist. Vanemad olid tal luterlased. Ei ole teada, millal Nikita ise usku vahetas. Kas juba enne kooli või selle ajal või pärast?

            Ta asus vist 10 aastaselt õppima Pihkva Vaimulikku Kooli, kus käis 13 aastat. Ta õppis usuteadust, ajalugu ja geograafiat, nootide tundmist. Kindlasti kreeka, aga vist juba siis ka ladina keelt. Juba enne Verskasse suunamist määrab Pihkva Piiskop Innokenti teda umbkeelsetele preestritele eesti keelt õpetama. Ilmselt oli lugu missionitööga õige täbar ning andekas Nikita oli „suur leid“.

            On vist arusaadav, et peale „suurt näljahäda“, ja sellele järgnenud Põhjasõda, vast enam kui põlvkonna jooksul, peale suurt laastamist, hakkas elanikkond alles toibuma ja kasvama. Pärale hakkas jõudma, mida kujutab endast ortodoksne usudoktriin. Tasapisi tutvusid sellega setodki ning hakkasid harjuma. Keelebarjäär aga jäi püsima. Seetõttu jäid rahvakommetes püsima eelkristlikud elemendid.

            Suurem õigeusu kabel või kirik oli Verskas vist juba XVII sajandil olemas. Praeguse kiriku eelkäija rajatakse alles 1759.a. Toonase Petseri Kloostri Ülema Joosep´i (Josif) algatusel eraldatakse kogudus Kloostri alluvusest kuigi esialgu säilib otsene aruandlus. Alles 1780 läheb see üle Pihkva Konsistooriumile. Huvitav oleks teada millisel ajal asus Qrsava järve kaldal Petseri Kloostri „filiaal“, õigemini ehk vast Kloostri talu, kust mungad Kloostrile kuuluvat kalavett kontrollisid.

            Algusest peale taotleb Joosep Verskasse, kui valdavalt (Seda ülekaalu rikkusid edasised epideemiad - koolera ja katk). Pihkva järve äärsetese maha jäetud seto küladesse asusid uusasukad Vene aladelt.Või asustasid neid ümber mõisnikud.) seto koguduse peale eesti keelt valdavat preestrit. Veelgi parem: „tcuhonskoi nacii“ - eesti soost. Selline, kes võiks eesti keelt õpetada oma umbkeelsetele ametivendadele ja koguni „tcuhonskuju gramotu“ - eesti keelt koguduse liikmetele. (K.Ustav O. Loorits´ale 1936) Oli see omaaegsete Liivimaal tegutsenud Forseliuse seminaride kauge kaja? Siiski tahaks selles algatuses näha emakeelse hariduse algeid Setomaal.

            Esimene teada olev preester Verska koguduse peal, astatel (1759 - 1774) oli Aleksander Simonov. Kindlasti pidi ta eesti keelt oskama. Kuigi venelaseks arvatud, võis ta olla Taelova kauaaegase diakoni ja preestri Simeon Justinovi vanim poeg! Simeonil endal oli 11 poega! Mitmest neist said preestrid. Mitmed järeltulijad eestistavad edaspidi oma nimed. Kui S. Justinov suri 1834. a. enne Fr. R. Kreutzwald´i esimest Setomaa-reisi enam kui (ligi?) 100.a. vanuselt, on see isegi võimalik!

            Teiseks teada olevaks Verska preestriks on Anikita Jakovlev aastatel 1774 - 1804. Mingil ajal on ta koguni mereväes. Arvatavasti vaimulikuks sõjalaeval. Juba enne oma suunamist Verskasse alustab ta ortodoksse kirjanduse ja liturgiliste tekstide eesti keelde tõlkimist. Tema eesti keelde tõlgitud pihtimiskorra käsikiri oli kasutusel ka peale tema surma. Ei seda, ega ka teisi ei õnnestunud Karl Ustav´il 1936 a. kui ta ajutiselt kohalikku preestrit asendas, enam leida.

Anikita Jakovlev toob Verskasse oma vanemad. Isa Jakov (Jakob) surebki siin vist luterlasena. Oma ema salvib poeg õigeusku kaks päeva enne selle surma. Uude usku saab pööratud ka vend Paul (Pavel). Ühe vaderina nende toimingute juures viibib Taelova preestri Feodot Afanasjevi proua Julietta Jemeljanova, Petseri Kloostri teenistuja Jemeljan Terentjevi tütar, keda kirikuraamatute järgi ka Ulita kutsuti. See abielupaar oli lastetu ja nad võtsid omale kasutütre. Et mõisaproua järgi on nime saanud nii mõnigi teine mõis, võib oletada, et Ul(i)tina, (Saatse ligidal) on kah oma nime sedasi saanud. F. Afanasjev vqis väga hästi eesti/seto päritolu olla. Joosep´i nquded kehtisid arvatavasti Taelovaski.

            Anikita sureb 1804 a. vist koolerasse. Tänu tema sissekannetele Verska kirikuraamarutes õnnestus kindlaks teha tema matuseplats. Siia on maetud tema vanemad ja varakult, juba 17 aastaselt siit ilmast lahkunud abikaasa Stefanida.

            Järgmine Verska preester on Jakov Andrejev, Anikita õepoeg ja ühtlasi õpipoiss. Pihkva Vaimulikus Koolis ta vist ei käinudki. Juba 1803 a. on ta Verskas kellameheks ja siis mõnda aega Mõla kirikus alamdiakoniks. Ka tema üheks ülesandeks on õpetada eesti keelt oma umbkeelsetele ametivendadele ja koguduse liikmetele.Tema ja tema järeltulijad võtavad omale nimeks Werhoustinski. Tema poegadest saavad samuti preestrid. Neid jagub mitmele poole Eestisse, mitte aga Setomaale. J. Andrejevilt on aastast 1812 üks huvitav sissekanne kirikuraamatus selle kohta, et tema juurde, Verskasse tuli elama 74 a. vana lihane onu Pavel Jakovlev (Anikita vend), endine Pihkva Kubermangu sekretär. Väga kõrge ametikoht!

J. Andrejev on ametis 1835 aastani, mil sureb ja nii saab otsa eesti keelt oskavate preestrite osa Verskas tervelt 84-ks aastaks. Aastal 1834 hakkab toimima nn. Uvarovi (tolleaegse Vene Keisririigi haridusministri järgi) doktriin, mis nägi ette lausvenestamist.

Aga rahvas mäletas ja nõudis taas ja taas maavärki mõistvat preestrit. Viimaks, alles 1919 saab selleks Saaremaa päritolu Timotheus Roi.

            On veel Verhoustinskite II suguvõsa. See põlvneb 64 a. Verska kirikuteenriks olnud Dimitri Trofimovist. Ta oli ilmselt tubli mesinik, kes müüs pidevalt kirikule vaha ja valmistas neist küünlaid. Kuigi venelaseks arvatud, pärines ta Ostrovi kandist, kus elas hulk Eesti aladelt välja rännanuid. See oli Vitebski Kubermangu läänepoolne osa, kus elasid ka Lutsid ja Kraasna maarahvas. !NB! Vitebski kubermangust pärines Kornelius! D. Trofimovi vanem poeg Jefim (Eufimi) on kaua aega Räpina preester, kes rajas õigeusu kihelkonnakooli Lintesse.

            Anikita Jakovlevi sissekanded kirikuraamatutesse on põnevad. Siin on neid ka ladina ja eesti keeles. Ligi 20 küla nime on märgitud mitmes variandis sh. kuidas need rahvasuus kõlasid: Mäzura > Matsuri; Mäe usaid > Mäessa; Soshnikova ( Sesniki; Verska, Verhoustje kõrval esineb ka Verhutsk.

            Anikita arvatavasti vahest unustab ennast. Kord märgib ta sisse: sündis poisslaps. Teisal märgib ta ühe kodusele armulauale võetu nime juurde: ei mõista ven. Mis rahvusest see õigeusklik siis olla võis kui ta ei osanud vene keelt, eesti keelest vist rääkimata? Võib-olla bashkiir? Alust sedasi arvata annab Laossinast kirdes ja Haudjasaarest lõunasse jääv Bashkirova (ka Paskira) külake. Võimalik, et siia sattus välja saadetuid pärast Pugatshovi ülestõusu (1773 -1775) maha surumist.

            Kõik kodustele armulaudadele sõidud on Anikital kuude kaupa ilusasti kirjas. Mõnikord on neid väga palju ette tulnud.  Kas epideemiad?

            A.Jakovlev, oma surmatunnini lesk.Tema abikaasa Stefanida suri juba 17. aastaselt...Tal oli nähtavasti huvitatud ka muudest asjadest peale kirikhärraks olemise. Milleks oli tal tarvis ühe kirikuraamatu kaane siseküljele kirjutada: zigguri - zägguri, zilli pä zilloke^ne^, konna pä kurguke^ne, pühä (risti kerikkohe)? Lause lõpp on kannatada saanud ja raskesti loetav.

            Tegemist on ühe väga huvitava ajalooperioodiga, sest XVIII s. lõpul ja järgmise algul oli Pihkva Kubermang ajutiselt, vist paarikümne aasta jooksul, Liivimaaga administratiivselt ühendatud. Pihkvasse,  vist selle Vaimuliku Kooli baasil taheti rajada Ülikooli. Plaan jäi katki sest sinna ei leitud kaadrit.

            Põhjasõda oli võidetud, Venemaa oli oma võimsuse tipul. Veelgi enam, XIX s. algul sai löödud teine Euroopa suurvõim. Lõunarajal ei olnud manduv Osmanite Impeerium kuigi tõsiselt võetav suurus. Tulevik näis olevat eriti helge Keisri Usku minnes. Seda võimalust kasutas hulk eestlasi. Oli neidki, kes hiljem ümber mõtlesid. Sellistel ei läinud kõige paremini... Hulk õigeusku astunud eestlasi põgenes Pihkva Kubermangu. Suur osa jäi ilmselt Petseri piirkonda. Rahvast oli vähe ja siit kedagi välja ei antud, kuidas ka Estimaa ja Liivimaa mqisnikud ka ei püüdnud. Vahepeal oli piir vastava kontrolliga

Tartto liinan, lehekuul, 2002.a.                         Ali ibn-Rud. 

ANIKITA JAKOWLEW JA TEMA KÄSIKIRI

 Käesolev pihtimiskorra tekst pärineb aastast 1776 ja on Verska preestri Anikita Jakovlevi käsikirjaks.Tema tõlkis selle vene keelest, ning pühendas oma järeltulijale, kelleks oli tema õepoeg, Jakov Andrejev. Olen välja jätnud tekstid ladina ja vene keeles, milledel puudub A.Jakovlevilt tõlge eesti keelde. Peab ütlema, et keeleliselt on see märksa teistsugune kui samast ajast pärinevad “saksa kooliga” ja meelega Eestimaa Luterlike pastorite tekstid. Mis keel see selline on? Kohati päris kirjakeelne, kohati murdelähedane. Üksikutes kohtades on sõnaseade väga kobav ja lause mõttest on raske aru saada. Päris kindlasti oli täiesti võimalik selles keeles suhelda kohalike õigeusklike setodega. Selleks see ette nähtud oligi. Huvitav on see, milliseid küsimusi võis preester pihile tulnule esitada. Ju siis olid probleemid olemas. Millegipärast torkab silma hulk küsimusi, mis keerlevad nõidumise ümber. See tekst on võetud: “Usuteaduseline ajakiri” nr. 3 - 4 / 1928.a Rasvased numbrid näitavad ajakirjade lehekülgi. Ka on teksti sees rasvaselt ära toodud huvitavamad sõnad ja sõnaühendid. A.Jakovlev ei tunne õ-tähte. Ka esineb tekstis meie arust üleliigseid kirjavahemärke. Samuti ei ole korda suure ja väikese algustähe kasutamises. [---] - tõlketa venekeelse teksti olen välja jätnud.

Anikita Jakowlewi matusekoht on teada. Oleks kena, kui Verska rahvas selle, maarahvast võrsunud preestri mälestusest lugu peaks.

Esmalt aga O. Sild`i järelsõna.

                                                                                   Ali ibn-Rud.

jjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjj

Verska preestrid Anikita Jakowlew ja Jakob Andrejew ja Werhoustinski sugukonna algus        

O. Sild

            Usuteaduse ajakirja II aastakäigu 3. ja 4. numbris ilmus eesti- ja venekeelse pihtimiskorra kava a. 1776. Selle autor ja kirjapanija oli Verska preester Anikita Jakowlew. Kuna eesti (?)murrakus kirjutatud tõlge mulle tolle aja kohta võrdlemisi rahuloldavana (78) tundus, huvitas mind autori isik oletades, et see ehk seto rp. eesti soost võiks olla. Pöördusin Verska praeguse preestri poole palvega, et ta Verska kirikuarhiivi läbi vaataks, kas seal ei leidu teateid Anikita Jakowlew`i ja terve selle asja kohta.

            Preester Miltop tuli palvele vastu ja teatas 1. okt. 1928.a. oma sellekohase uurimise tagajärgedest, saates ühtlasi kimbu tolleaegseid ülestähendusi ja lehti (vedomosti) j.m.Preester Miltop`i ja arhivaalide (Kus need praegu asuvad? A.K.) andmeist saame järgmise pildi:

            Nikita (pärastpoole Anikita) Jakowlew on sündinud u. 1750 (1782.a.oli ta 32 aastane). Ta võrsus Oudova kreisi kirikumaadel asuvatest talupoegadest [--- remeckoi gubõ! Kas Remda?---] (On kahtlus, kas tema vanemad ei pärinenud mitte Räpina kandist. Oli ju Oudova kreisis Räpina Mõisa valdusi A.K.) Kuna tema ema Anna Mihhailova pärast (1789.a. 18. juunil) Verskas vene-õigeusu kiriku liikmeks salviti (Poeg salvis! Emavaderiks oli jällegi Julitta Jemeljanowa A.K.) Pelaagia nimega ja juba 20. Juunil oma mehe, Jakob Nikolajew`i kõrvale Verskas maeti, võiks oletada, et ka Nikita alguses luteruseusuline oli. Rahvuse poolest seisab kirjas kui “tchuhonskoi nacii”.

            Nikita astus Pihkva (Vaimulikku) Seminari 1761.a. Ta õppis vene keelt, õigeusu aluseid j.m. õppis kreeka keelt, kuulas maateadust ja ajalugu. Jõudis usuteaduseni, õppis nootide tundmist. õppis emakeelt ja kirjutamist. Tema käsikirja järgi otsustades tundis ta ladina keelt. Seminaris oli ta aastani 1774. (13 a! A.K.) Kuna Petserimaal, Liivimaa naabruses oli vajadus rahvakeelt tundva preestri järele, pühitsetakse ta 27. märtsil 1774 Verska (Verhoustinskoje selo) ph. Jüri kiriku preestriks. Selles koguduses ei mõistnud pooled vene keelt. See kogudus asutati 1759. A. Petseri Kloostri osakonna asemele(?). Koguduse sissetulekute ja väljaminekute ülestähendused esitas A. Jakowlew algul Petseri Kloostri Arhimandriidile Joosepile (ka Josif), hiljem Vaimulikule Konsistooriumile Pihkvas (EAA f. 1999 A.K.). Anikita eelkäija oli Aleksander Simonov. Koguduses oli liikmeid: 1780 -715 m. ja  745 n; 1793 - 730 m. ja 783 n; 1804 - 969 m. ja 1020 n. Peale nn. vaimuliku seisuse olid kõik talupojad. (Anikita jäi varakult leseks. Abikaasa Stefanida suri varsti peale abiellumist.A.K.) Tema juurde suunati diakone rahvakeelt õppima.[--- määrus (79)15.oktoobrist 1775]

            Vahepeal 17.mai kuni 17.sept. on ta ameti mereväes. (Kus?)

23. märtsil 1792 astus õigeusku A. Jakowlew`i lähisugulane (Tema õepoeg. Vt sissekanne Verska kirikuraamatus aastast 1812. A.K.) Jakob Andrejew, kusjuures isavaderiks on Anikita ise ja emavaderiks on Taelova preestri Feodot Afanasjevi abikaasa Julitta Jemeljanova. Jakob õppis Anikita juures vene keelt, lugemist ja kirikulaulu.

1798 a. 10. aug. arvatakse ta väikekodaniku (mestchanin) seisusest vaimulikku, et ta annaks Verskas talupoegadele (kirja!)õpetust. (Tcuhonskuju gramotu koguduse liikmetele nagu nõudis Joosep A.K.) 1802.a. 21. märtsil määratakse ta alamdiakoniks [---djatcek---] Mõla koguduse juurde. 1803.a. 27. märtsil on ta juba Verska köster [?ponomarj]. 1805.a. 10 jaanuaril pühitsetakse ta peale A. Jakowlewi surma Verska preestriks. Kuna A. Jakowlew 18. mail 1804 veel elus oli (tema allkiri sellest päevast on olemas), on ta seega surnud 18. mai 1804 ja 10. jaan. 1805 vahel. Ta on maetud Verskas.

Käsikirja juures oleks vaja selgust, kellele oma järeltulijale ta selle käsikirja pühendas. [---] Meie vist ei eksi, kui väidame, et Anikita Jakowlew selle käsikirja on kirjutanud esiteks omale ja siis koos pühendusega jätnud oma järeltulijale, Verska (Werhoustinski) preestrile. Tõenäoliselt oli selleks Jakob Andrejew, Anikita õpilane, kes siiski Seminaris ei olnud käinud.

Preestriks saades on ta 30 aastane.Tema ise ja tema perekond on olulise tähtsusega. (80)Abikaasa Jewdokia Iwanowa oli 27 a. vana. Lapsed: Nikolai - 6; Jewdokia - 4; Pärastpoole sündis veel Vassilij.

Poeg Nikolai astub seminari 9 aastaselt [---]. Teenistuslehel on aga huvitav märge: [a prozvanije jemu Werhoustinskii]

Anikita Jakowlew ja tema järeltulija, kellest põlvneb Werhoustinskite suguvõsa on ühed vanemaid eesti soost (teada olevaid) vene-õigeusu preestrite suguvõsasid. Samuti on vanim omataoline A. Jakowlewi pihtimisekorra kava.

Vt. ka märkus lk. 80, all.

[---] - vahele jäetud venekeelne tekst

Vt. haldusrehormid, mis puudutavad Petserimaad: www.zone.ee/setoleht > setonius

                        Trükkis ja kohendas teksti ning lisas märkused Ali ibn-Rud.

jjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjjj

Keisrinna Katariina II aegne eesti- ja venekeelne pihtimisekorra kava käsikirjas greeka-õigeusulise rahva jaoks Eestis.

Arhivaar T. Laur

            Nende ridade kirjutajal läks korda Tallinnas leida hiljuti üks haruldase ja omapärase sisuga käsikiri, mida kadunud ülempreester prof. Karp Tiisik omal ajal kusagilt vanade arhivaalide hulgast leidnud ja seega hävinemise eest päästnud, kuna arhivaalid (Vene-ajal) kuuldavasti sarnaste hulka kuulunud, mis olid hävitamisele määratud.(NB!) See käsikiri on oma 23 lehte paks ning kirjutatud keisrinna Katariina II valitsuse ajal - jaanuari kuul 1776. aastal kellegi Eestis tegutseva kreeka - õigeusu preestri Anikita Jakowlewi poolt ja pühendatud oma ametivennale “tõsisele Kristuse armastajale” Werhoustinski preestrile, kes igatahes ka Eestis, ja nimelt Lõuna - Eestis elas, nagu käsikirja (144) eestikeelsest tekstist ehk järeldada võib, mis tolleaegses n.n.Tartumaa (õigemini Võrumaa) murrakus tõlgitsetud (vt. märkus 1)Käsikirja sisu koosneb kolmest osast:

            1.Autori eessõnaline pühendus - paaril leheküljel.

            2.Pihtimiskorra kava (küsimused) n.n. “lihtrahva” ja nende jaoks, kes vene keelt ei oska - tervelt käsikirja 33-l lk.

            3. Eksijatele vaimuliku või kirikliku karistuse (epitima) peale panemise kava ja siis 4 salapihi põhjendamine ühenduses teatava arvustusega, mida on viimased 9 lk.

            Mis puutub sisusse, siis on see huvitav nii ajalooliselt, keeleliselt kui ka teoloogiliselt. See oleks eriteadlaste ülesandeks. Võib tähendada,et teksti venekeelne osa on kokku seatud venekeelse vaimuliku kirjanduse põhjal silmas pidades selleaegseid olusid. Meil leidus seda va jumalavallarust küll, mida preestri arvates sarnase pihtimisega tuli põhjalikult välja arstida. Vaevalt sedaviisi kuigi palju ära tehti kuigi käsikiri on sagedase tarvitamise tagajärjel tublisti kulunud. Kes ikka nii kõva pihtimise pihtide vahele sattuda tahtis, kus ka kõige intiimsemad asjad hinge tagant püüti välja pinnida.(vt märkus 2). Vahest jäi poolehoid uue usu toojatele väikeseks kuna salapihi viis oli siinmail juba võõraks jäänud.(145)

            Tartu Ülikool võimaldas oma tegevusse astumisest saadik mitte kinnist, vaid vaid avalikku akadeemilist teoloogilist haridust; ülikoolis õppinud teoloogide pihtimise kavad olid teistsugused.

            Et kõnesolev kava on igatahes üks vanematest pihtimisekorra kavadest, mida õigeusulised meie maal on tarvitanud ja pealegi rahvakeeles kuigi tõlge soovida jätab.Ühtlasi näitab see usulise missionitöö vajadust mitte ainult setode (vt märkus 1) seas, vaid silmas on peetud ka luterlasi.

            [---] (pühendus vene keeles)

            Eesti keeles oleks:

            Lugupeetud armuõpetaja!

                        Minu armas vend Kristuses!

                                   Tere ja päästu!

            Kuivõrd jumalik arm minu, selle tõlke jaoks kehvamõistuslisele mõtlemis-võimele jõudu kinkis, niivõrd pean silmas eesti keele mõtet, järjekorda ja omadust ja püüdsin tõlkida selle keele peale vastasolevast venekeelsest kavast Jumala auks ja tõsiste patukahetsejate hingepäästmise kasuks. Kui leidub üleliigsust või puudusi või korratusi või ebatäpsusi või koguni tõele vastukäivaid kohti, kus neid iganes oleks, siis alistun armastusega Teie asjatundlikele ja heatahtlikele täiendusile.

            1776.aastal                                                     Ebavääriline Werhoustinski

            Jaanuarikuul                                                    preester Anikita Jakowlew

            Ja samal lehel ongi võõra käekirjaga tehtud iseloomulikud “täiendused”:

            sKas sinna puhtast südamest Wenne õige usku wasta wõtnu ollet?

            sKas sinna hojjad tedda nida, kui tarwis on?

            sKas es mõtlet katki selle perast, et sinna Wenne usku ollet wasta wõtnu?

            Järgneb kõige huvitavam osa, kus on kirjas tollele ajale omased või juhtuda võivad “pärispatud”:

PIHTIMINE LIHTINIMESTE JA ERITI NENDE JAOKS,

             KES WENE KEELT EI OSKA

   Peräst palvit.

1. õigeausa Kristleise! Meije peäme nüüd meelde halgahten esmält (lk.147) tundma omme patta, kumbadega olleme Jummalat ärrä wihastanu.

2. Meije peäme mõtlema se päle, et pattude perräst sattame (suure) Jummala hirmsa wiha alla.

3. Meije peäme keigite kahhitsemma seddä, et ärrä olleme wihastanu omma Lojat.

4. Meil peäp kindmä mõttõ ollema, et edespäidi mitte pattu ei tettä.

5. Meije peäme nüüd keikiwimätsidega kokko leppima.

6. Meije peäme kindmäste lotma, et meije taiwanne Issa oma Poja meije Issanda Jesusse Kristusse ärrä teenmisse nink ärrä leppitamisse perräst meije pattu ülestunnistamisse päle saap kaema nink keik pattu andis andma meile.

   Suure ealist ütte ainust jatta, ent wäikessi mittond eggi woip jatta hende mano ent muil tõisil väljä minnä.

                                                           hhhhh

   Kummast külläst sinna ollet?

   Kas om sinol Essä? ehk Emmä? ehk naist? ehk meest?

   Kuis sino Essad ehk Emmäd kutsutas? ehk naist? ehk meest? Kas ammu läsk ollet?

   Kuis sinno kutsutas nimmepiddi?

   Nüüd heiten rist ette kummarda mahha üts kõrd nink saisa (ehk saista) põlwi pääle.

   Näita (mulle) kuis sinna sõrme kokko panden risti ette heidät?

   Nätse nida heidä rist ette eggäl ajal (ammak) Sinno surmani.

   (148)Nink muilegi seddä wisi näita iks!

   Armas lats! Kuule! Nätse Kristus näggemätä siin saisap sinno pattu üllestunnistamist wasta wõtten, ärrä häbbenego nink ärrä hirmugo, nink ärrä (sallako) peedko middägi minno eest: Enge peljota ütle ärra keik puhtaste minole, kuis minkan sinna ollet pattu tenu Jumalat vasta, et saasi neide andis andmist Jesussest Kristussest meije Issandast. Nätse temma (pühhä) kojogi om meije een: Ent minna olle ni paljo kui üts tunnistaja, et tunnistassi temmä een keike settä, mis sinna saat minnole ütlema.Kui ka middä ärrä saat (salgama) peedmä minno eest, sis sinna saat katewõrra pattu teggema. (Ent pattu palk om hirmsa surm nink kurratitega iggavenne põrgu haud ) Mink perräst kuule nüüd tähhele panden armas lats! Sest sinna tullit sija arstmisse kotta, et süttitämättä siist wälja es saas minnemä.

   Armas lats, Nim:!

   Kunas sinna ollit pattu üllestunnistamissel?

   Kelle ees sina ollit?

   Kui saggedaste?

   Ent kas wõtit sis sinna pühhi Kristusse Salaus andit (sakramenti?)  vasta?

   Kui sinna ollit sis hä kül.

   Milles mink häddä perrast sinna ei kanna murret oma hinge õnsusse eest!

   Oh sinna waine pattane!

   Sinna ärrä essinu lamas!

   Sest sinna ollet hendä koggoni ärrä unehtannu.

   Sina ei pelgä mitte Jummalat hirm(149)sat sundijat keigile pattasille, kumma omme patta perrast ei kahhitse mitte.

   Sinnol olgo teeda, et eggäl aastajal ehk üts eggi kõrd keigite peäp Kristlenne pattu üllestunnistamissele nink armo andide wasta wõtmisele käüma.

   Kui Kristlenne nida ei nakka käüma, sis mitte ei olle temma wäärd, et et teddä peäs Kristlesses kutsutama pühhi Issade õppust möda, enge om temmä paggan nink mütnik.

   Kas ei olle pantu sinnole märäst waimolikku parrandamist, ehk märäst ärrä keelmist? Ehk mis perräst pattu üllestunistamist sinnol Waimolik Essa keigite käsk ärrä tettä sinno pattude perräst?

   Kas ollet sis ärrä tennu nida?

   Mittos om Jummalit?

   Kes sinno om lonu?

   Kes sinno toidap nink pesitap, ni eggal ajal keigin paigun sinno eest hoolt kannap?

   Jummal. Hä kül? Nida, üts om inne Jummal, Issa, Poig, ni pühhä Waim.

   Ehk kül jaold kolm paleht om, ent siski jaold ei olle kolm jummalat.

   Enge suggun (:ollemissen:) jaotellematta om se pühhä Kolmainus.

   Pühhide (ikoonide A.K.) seäst kas ei arwa sinna keddä Jummalas?

   Neist kelle üttled arwold nida kui Jummalalle kas kittust, auvo, ni armastust ei anna ka?

   Kas ei loda ka neide seäst kenka päle õtse kui henda Jummala päle?

   Nink kas ei hõika ka sinna appi õtse kui keigewäggewät Lojat?

   Ent kui nida, sis om se suur pat innemissele.

   Sest keik pühhäd ei olle mitte Jumala, enge Jumala sullase, ni meije eest temmä palleija.

   Nink näile ütteld arwold kui Jummalalle kittust, auwot, armastust ni auwustust ei sünni mitte anda.

   (150) Nida samatte ka abbis heigata ni lota näide päle õtse kui Jummala päle mitte ei sünni eddimäst Jummala käsku möda.

   Ent näid tullep pallelda, et nemmä Meije eest meiega pallessi Jummalat.

   Kas sinna ussut kindmaste (ütte) aino Jummala se Issa nink Poja nink pühhä Waimo sisse?

   Kas sina ussut ütte pühha kristlikku ni Apostlide kerku sisse?

   Wimäte sinna peät nida uskma.

   Kas sinna mõistat pähhä kristlikku ussu tunnistamist? nink Jummala kümme käsku?

   Loe sis kui sinna mõistat.

   Milles sinna seddä ärrä es oppi?

   Oh sinna holeta pattane!

   Essierrälikkuld pühhil päivil kelt saap keigite wötta ärrä oppida!

   Eks ka sinna es laida ärrä kunna seddä kristlikku usku?

   Kas es olle kunna ärrä tagganu temmäst?

   Kas es peä sinna seggätut nink ärrä põlgatut oppust, mis meije kerikut wasta om?

   Kas nüüd eggi ei olle weel seddä?

   Minkan es om sinnol katsite mõtleminne?

   Kas es olle sinna kerkust ärrä lahkunu?

   Kas nüüd eggi ei lahhota sinna hindä ärrä? Se om ehk sinna meije koggodusse säädust minkan ärrä põlgat?

   Kelt es sinna seddä nida ollet ärrä opnu?

   Kas weel kõike seddä armastussega wasta wõttat, nink kas keigest nida usku peat kinni, kui minkast meije keriku säädus oppetap?

   Kas sinna Jummalat armastat keige ennämb?

   Kas es taggane ka sinna ärrä temmäst kunna?

   (151) Kas es olle sinna laitnu keddä woip olla ehk se perräst, et temä es te middä sinno tahtmist perä?

   Kuis? kuna? minkaga?

    Oh ülli hirmsa om se eddespidi sinna ei peä mitte sest mõtlemagi.

   Kas sinna lodat temä päle keige ennämbäste?

   Loda iks kindmäste!

   Woip olla ehk sinna enämbäste oma moistusse, ehk ärrä mõtlemiste, ehk kawwala kombel ehk jouwo, ehk rikkuse ehk sõpru, ehk mu minka päle lodat, kui Jummala päle?

   Tekst jätkub nr. 4/1928.a.

   (lk.225)

   Kas sinna keigen hään teon Jummalat eggäl ajal heikat abbis?

   Wimäte iks peät abbis heikama!

   Kas sinna ei olle olnu uhke, se om kõrk, suurustelleja ni kitleja?

   Kas es olle sinnol ehk om märdäne kinkaga wihha piddäminne?

   Leppi ärrä, nink mitte ärrä piddägo wihha!

   Kas es olle sinna nõidnu?

   Kas es olle sinna pommisenu?

   Vahetekst: Moos. 18.  10. 11.12.

   Sinno seän ei peä mitte löitämä, keä omma Poja ehk tüttärd lassep läbbi tulle minnä, ehk tundja, ehk kaeja, ehk lausia, ehk lammaja, ehk nõid, ehk arvetelleja, ehk wõhlu, ehk keä koolist (surnutest A.K.) küssitt.

   Kuis koh, nink kelt es ollet sinna seddä ärrä oppnu?

   Ehk nõidu, lausjit, (Pommisejt), nink wõlsijt mustlaisi henne, ehk koddo rahwa, ehk tõpra perräst omma maja sisse kas es olle kunna kutsnu?

   Keik se om näide läbbi kurrati pettus iggawetse hukkatusse sisse.

   Kas ei olle sinnol umbusku (:ehk arvotellemist?:)

   Kas ei selletä sinna märdätsi unnenäggemissi?

   Ehk weel ussut eggi näile?Märdätsit päiwi nink wastatulleket kas ei panne tähhele? Üttelden et särdäne päiw töle ehk wäljaminnekille kurri om, ehk särdäne wasta (226) tullek õnsa om, ent särdäne õnnetu om?

   Ehk lukastega (vist: kontidega) kas ei olle sinna midda ette kaenu?

   Kas sinna ei olle kumardannu Wäär jummalalle, ehk puule ehk märdätselle paigale?

   Kahje kas ei olle tennu? Ehk middä kandnu kohhe? Kunna? Ni mis?

   Kas sinna ahne es olle?   Se om kigesuggust liiga hinda, ehk roppost kaswõ, ehk kõlbmattat wäggisi wõtmist es olle sinna wõtnu?

   Kas es olle sinna jodistelnu? Essi erälikkuld pühhil päiwil?

   Se om kas meletä kunna ei olle sinna sanu winaga jo(diskelk) missest? Nink ollet ossendanu?

   Kas es olle sinna lijaste sönu? Woip olla lihha ni pimä mahha jatmissel? (?paastul A.K.)

   Se om ilmaiga ehk paljo tahtmatta ollet sönu? Ehk tõist-wisi, kas es olle ma(i)jaskelnu (maiustanud A.K.)?

   Kas es olle sinna sallakikkuld Jummalat pallelnu? Se om päga kumardada kujo een rahwa nätten, et se perräst auwustettus inne sada, ent südämega nink mõttõga kawweten Jummala mant ärä saista tühje ilmlikkude asju poole.

   Kas ollet keigil neljel paastal paasnu ajastajan? Ent kolmi nink riide päiwil?

   Ehk ollet sallalikkuld paastnu? (227)Se om, ehk kül seddä ni tõist sööki ei olle sönü, ent kurjest teggudest es olle henda hoitnu?

   Kas es olle tantsnu ehk karanu?

   Üllemeeltsit laula kas es olle laulnu? Ehk kas es olle kullelnu neid?

   Mängmissile Kristuse sündimissel (ehk Talsi Pühhil) ehk kunna Petri, ehk Jani päiwäl tullele kas es olle käünü Sina?

   Kas es olle sina tennu kõlbmattit mänga, ehk illotuid narmissi?

   Ausit kojosit, ehk ehk pühhi palgit kas ei arwa sinna Jummalas? Se om kas Jummala auwo neile ei anna sina? Ehk et nemmä ollesi märdätse jumala?

   Kas ei loda sinna neide päle nida, õtsekui nemmä wõisi awitada sinno kuna?

   Ehk ärrä süttitämist annassi sinno tõbbille?

   Woip olla ehk mõnt kojo armastalikkuld auwustat temä hä illo perräst, ent tõist põlgamissega ärrä heidät.

   Se om mõnne kojo een kumardat, ent tõise een ei tahha sinna kumardada?

   Milles nida?

   Ehk weel koh pühhä kojo ei olle, sis sääl Jummalat eggi pallelda ei tahha?

   Särdänne om sis perrämänne jnnemisse mõistusse sõggõdus, kumb ei tunne seddä, et Jummal, ke om üts näggämättä Waim, eggäl ajal keigin paigun om täwweline, ni tahhap et meije eggäl ajal Waimuga ni tõttõga teddä kumardassi ni pallessi.

   Kas sinna es olle wandnu asjanda?

   Kas es olle sinna ärrä salgamist ehk wandet kuna wasta wõtnu wõlsussen?

   Se om häddätä naarden Jummala (228) ehk Kristusse nimme kas es olle suhhe wõtnu?

   Kas es olle naljaheitnu?

   Se om Jummala ehk kerku sõnnu kas es olle kelle naaru teggemisses suust wälla ajanu?

   Kas roppotsit sõnnu ehk häütüt juttu es olle sinna lobbisenu?

   Kas satanale ehk kurratille keddä es ole ärrä andnu?

   Kas es olle sinna ärrä heitnu, ehk laitnu pühhi Kristusse salaussi?

Ehk jummala Emmät, ehk keddä pühhist, Jummala sulassist?

Mink peräst nida?

Kas ei olle sinna laitnu märäst Jummala tekko ehk loi(j)ust?

   Mes sinnole näkkii kurri ollewat?

   Jattä mahha sinna kurjaste laitja sest ajast nida rassedaste  pattu teggemäst?

   Kas sinna ussut et Jummal keik wäega hääste om tennu, nink keik priskide teep eggäl ajal?

   [---]

   Kas sinna es olle ülle astnu omma wande ehk märdätse towotusse ülle?

   Kui sinna middä kunna ollet towotanu kerikohhe ehk Jummalalle tettä, sis peät sinna ärrä tallitama.

   Ärrä pruiku mitte Jummala nimme asjanda. Ärä wandko, ärrä laitko, ni roppost juttu ärä tekko mitte sest ajast!

   Palwussen nink häddän inne Jummala nimme hirmuga peat mällehtäma.

   Kas sinna auwustat aig pühhi nink muid suuri pühhitemissi?

   Särdätsil päiwil kas sinna tööd es olle tennu? Ehk kas es olle ka käsknu tööd tettä?

   Kas sinna särdätsil päiwil ollet pühhä koggodusse käünu?

   Milles sinna ei olle käünü?

   Wimäte sest ajast sinna peät käümä!

   Kas sinna es olle muil päiwil olnu laisk tööd teggema? (229)

   Kas kerikun ei olle naarnu?

   Kas ei olle sääl tühja kõnelnu?

   Kas es olle keddä naarule kihhotannu?

   Jummala hirmuga sääl peät sinna saisma, kuulma, melen piddämä keike seddä, mis loetas, lauldas, ni õppetedas, seddä peät sinna kotton eggi ärrä ütlema!

   Kas sinna es olle olnu laisk Jummalat pallema, kitma nink tennäma teddä?

   Kas mõistat sinna märdätsit palwit?

   Nink kas saggede loet ka neid?

   Keigite, Meije Jssa, õigeausa ussu üllestunnistamisse, Jumala küme käsku, nink Jummala sünnitjale tervitämisse palwe, sinna peät ärrä opma, ni luggema saggembaste Jummala peljoga!

   Wimäte sinna peät Jummalat pelgäma, keige enämbäste süddamelikkuld armastama, nink auvustama teddä eggäl ajal!

   Kuningat, üllembit nink allambit kerku karjusit, kõrgit üllewalitseit, omma waimolikku issad, lihalikku jssad, Emäd, õppetait, häätegjit nink keiki vanembit kas sina auwustat kui wäärd om armastussega?

   Kas sinna ei olle wasta panden ärrä põlgnu näide sõnna ni käskmist?

   Kas neide seäst keddä ei olle tõrrelnu?

   Kas keddä ki om es olle ärrä sundnu?

   Kas es olle ka keddä irwitelnu?

   Latsi, nink sino koddo rahwast kas õppetat Jummala hirmu tundma nink kas juhhatat hä pole?

   Sinna peät oppetama nink juhhatama neid se pole!

   Sinna peät ollema näile keigen hään töön kaunis eenkujos!

   Ka sinna ekkä ütte inemist armastaggo nink auwustaggo!

   Kas es olle keddä sinnä ärrä (230) tapnu kuma wisiga? Kunna? Mink perräst?

   Kas es olle sinna keddä ärrä riknu minkaga?

   Woip olla tõise innemissegi ülle?

   Latsekeist omma kõttu sissen kas es olle ärrä surmanu? Ehk muido kas ei olle ärrä tapnu?

   Kas sina middä es olle jonu ärrä surmatawwat, ehk seddä allomast liikmide kottust, mis laste wäljatullemisse usses om, kas es olle minkaga sedda kesset jotnu, et latsi es saasi?

   Kas es olle keddä pooleni surmani ärrä tapnu? Ehk kenka terwiist ärrä riknu?

   Kas es olle kihhotanu keddä ärrä tapmisse, tappelusse, kisklemisse, tüllitegemisse nink tõrra poole? 

   Ärrä-tülgästämisse, ehk perrätusse sisse, (-koggoni holetusse ehk lootussest ärrä heitmise sisse) kas es olle kunna kedda saatnu?

   Wihha ni suure mele pahha sisse kas es olle kedda saatnu?

   Kas es olle juhhatanu keddä minnema nõidu ni wõhlu mano ehk kohhe muu pattu pole?

   Kas es olle keddä winaga lijaste jotnu surmani?

   Kuna sinna saat näggema koh riido, sis, kui woit peät ärrä lahhotama!

   Sina peät lähhembä se om eggäütte innemise terwust hoitma nida, kui ainust omma?

   Kas es olle sinna middä kelt ärrä warrastannu?

   Kas es olle middä kelt wäggisi ärrä wõtnu?

   Wargit, kiskijt, ni röövlet kas es olle warjanu omman majan?

   Kas es olle juhhatannu keddä wargussele nink röövmissele?

   Ehk teedsit sinna wargit, heritsit, (231) nink punga hiiljit. Ent es olle ärrä kulutanu kelle wanembist?

   Sinna essi kas es olle punga hiilja olnu?

   Kas es olle keddä ärrä petnu kauplemissen, ehk sõnnuga?

   Kas es olle keddä waises tennu sinna?

   Kas es olle ärrä peednu (ehk kini piddama?) sinna wõra hääd sinnole hoitmisses antud, ehk märäst asja?

   Palgalissele ehk sinno tötegiale kõnõt nink towotust mödä kas keige ollet ärrä tassonu?

   Kas sinna waesilt ni läsijlt (leskedelt A.K.) middä ärrä es olle wõtnu?

   Kae middägi wõrast sinna ei peä ärrä wõtma, ent omma waiwaga peät otsma!

   ---

   Kas sinna abiello ärä es olle riknu? Se om kas es olle horust tennu? Wõra naisega, ehk tütrikuga, ehk meiste rahvaga, ehk tõpraga kas es olle tennu märäst pattu? Se om portmist?

   Wõra mehhega ehk mu kinkaga kas es olle häbbemätta patnu?

   Ehk märdatse hõimuga nimeld?

   Kas es olle mõnt wäikest wäggisi ärrä wõrknu?

   Mitto kõrda es ollet kinkaga tennu?

   Ehk omma allomast latsesünnitävät lihha kas es olle hälitsenu?

   Kas es olle keddä horust teggema kokko saatnu?

   Kas es olle sinna keddä kihhotanu märdätse portmise sisse?

   Aig nink muil suuril pühhil päivil, ka paastul ni muil paastmisse päivil kas es olle omma woodit ärrä pürretänu? (232)

   Ommagi naisega (:mehega:) sinna peät hendä kinnipidäma särdätsil päiwil ent paljo enämbaste wõraga eggal ajal peät hoitma hendä särdätse üllekohtu teggemissest kunna!

   Hoja puhtust!

   Olle kannatalik!

   Kas es olle sinna wõlsnu?

   Kas es olle sinna keelt pesnu kinka päle asanda?

   Kas es olle sinna keelt kandnu kinka päle wallelikkuld?

   Kohtu een kas es olle olnu sinna wõlstunnistajan?

   Kas ei olle sinnol kawwalust?

   Kawwal om kurrati sarnane.

Kas ei peedä ehk nüüd eggi kas es olle minno eest ärrä peednu middä siin pattu üllestunnistamissel?

   Ütle ärrä keik puhtaste ilm keigesuggust ärräpeedmist!

   Kas ei olle sinnol libbedust nink sallalikkust?

   Sinna peät ikkes ollema õigusse armastaja, ei mitte sallalik, enge waa?waimolik ehk puhta süddämelik!

   Kas ei olle sinnol märäst ärräneedetud kaddedust lähhembä õnne üle?

   Nink kurrati wihkamist?

   Kas es olle rõmustelnu lähhembä õnnetusse perräst?

   Kas ei himmosta kellele märäst kurja? Ehk kas ei mõtle kuitas pattu tettä?

   Ehk kas sinna ei himmosta ihkamissega seddä, ehk et wõras naine, ehk maja, ehk tõbras ehk rahha, ehk rõiwas, ehk põld, ehk missuggune mu sinno lähhämbä perris ossa sinno perräld ollesi?

   Olgo sinno süddä kaugel särdätse halwa himmostamisse mant!

   Ei mitte nipaljo, et sinna ärrä himmostaggo middä wõrast, ehk ärrä tekko kurja ni pattu, ent mõttit eggi süddämest ärrä olgo särdätse kurja himmo pole!

   Sest et kurjest mõttist tullep (233) kingesuggune pat nida kui Kristus essi ütlep omman armoõpetussen: sissestpiddi jnnemiste süddamest lähhä wa wälja, kurja mõtlemise, hora jahhi, tapmise, wargusse, ahnusse, kurjusse, kawwalus, kimmalus, kadde silm, teotaminne, korkus, rummalus. Keik nesinnatse kurja asja lähhawa sisestpiddi wälja, ja tewä innemist rojatses.

   Täütämättäst tahtmissest kas es olle sinna ärrä tülgästämisse nink perrätüsse sisse sadanu?

   Ne ommawa surmlikku pattu.

   Midä sinna hinnele ei tahha, seddä muilegi ärrä tekko!

   Olgo sinna omma weikiga gi rahhol.

   Jummal ei jättä keddägi ilma seota, mis kellele tarbis om koggoni ello ajas!

   Keige sinno ello ajal ikkes tennäken, kitten, auwusten, pehljaten nink abbis heigaten lotussega Jummalat, peät teddä  süddämelikkuld armastama, nink ekkä ütte jnnemist, ehk ollesi keä sinno wainlanne, nida kui essi hendä armastat.

   Ütle sinna essi märdädse es sinna weel pattu tennu?

   Kas sinnol om nüüd süddämest õigede haiget mele, et särdäiste pattudega Jummalat seddä ?Essierrähkku omma häteggijat olle ärrä wihhastannu?

   Wäega peäp haige meel, nink kahhitsemine tõttõste ollema!

   Kas sinnol om mõttõn seddä, et eddespiddi seest ajast keigite parrembide kristlikuld ellädä?

   Kindmäste peäp ollema. Palle sinna Jummalat puhhast süddänd nink häid mõttit! Nink tekka.

   Kas sinna ussut seddä, et nüüd Jummal sinnole, kui ollet puhtaste kahhitsennu, saap andis andma keik sinno pattu omma suure armastusse perräst minno ülle? (234)

   Ent kui sinna ei ussu seddä, sis ei sa mitte sinnole andis antus, enge paljo suurembide pattaga saat siist wällä minemä.

   Jah tõttõlikkuld sinna peät nida uskma. Sest ussuta middägi ei wõi meije Jummalast saada!

   Nüüd, heiten rist ette saisia põlwide päle, nink painuten weid pääd alla, nink ristete käe panden kokko omma rinna päle saisa ja palle, Jummalat keigest süddämest!

   Pallelgem Issandat!

   Issand heidä armo meije päle!

   Oh sinno sullaside õnsusse Issand n.t.s. (?ni teise sõna)

   Perräst seddä palwet.

   Palle sinna andisandmist nüüd minnol eggi. Ütle nida:

   Minna pallen sinno auwolik Issa, anna andis minole, nink õnista minnod: Minna ollen pattu tennu hingega ni ihhoga, sõnnaga, teggoga, melega nink keiki minno waimolikki ni ihholikki tundmistega!

   Se olgo teede sinnol, et kui waimolik Essa märdätsest pattust keddä siin wallale ei sa pästmä sis Jummalast eggi ei sa tolle andis antus, ent kui siin waimolik jssa märdätsest põttust saap keddä wallale pästma , sis ussu sinna, et Jummal eggi seddä saap andis andma.

   Nüüd heiten rist otsa ette kummarda mahha ni olle maan.

   Meije Issand nink Jummal Jesus Kristus armo ni omma innemiste armastamisse helduste perräst andko andis sinnole armas lats Ni: keik sinno essitusse: Nink mina, ke ei olle wäärd, Preestri minnole antu temmä melewalaga annan andis sinnole, ni pästä wallale sinno keigist sinno pattudest (:tõsse ülles:)?? Jummala se Issa, ni Poja, ni Puhhä Waimo nimmel Amen. (235)

   Tennä Jummalat, ütle kolmkorda. Auw olgo sinnole oh Jummal!

   Rist ette heiten nink mahha kummarden üts kõrd anna suud pühhä ristiga.

   Peä melen, et ke olli risti päle podu lihhaga, Jummala Poig om meitte eest omma Issad (ommale Issale kül ärrä tennü töwweste) ärrä lepitanu, se om hinnele päle keik meije pattu ärrä wõtnu!

   Anna suud pühhä ewangeliumiga.

   Wõtta ümbre melen ikkes ussuga nink armastussega Kristust meije  õnnisteggijat kes ihhoga kooljist om ülles tõusnu nink iggäwetsest hukkatussest meid ärrä päästnu.

   Terre sinna hinge (ni ihho) polest armas lats!

   Kae, sinna ollet terves sanu, ärrä tekko mitte enämb pattu, et sulle middägi kurjembat ei sünnn?i.

   Käü ikkes kerikohhe.

   Walmista keige südämega Jummala Riiki kesset henne sisse wasta wõtma, se omhinge nink ihho arsti seddä Kristust, Jummala Poiga, sinno Lunnastajijat nink Jummalat.

   Minne wälja.

       EPITIMA

                                      Ehk waimulikkust parandamissest

    Minno armas waimolik lats Nim:!

   Minna kui ollen sinno karjus nink ka waimolik sinnole Essa, sis nõwwo anden kässe nüüd seddä tekko (236) sinnole hääs ette wõtta, kummaga sina woit Jummalalle ommale hätegijale armastust ülles näütädä, minkast sinna saat sama hennele henge kaswu. Nink nidade se saap tullema Jummalale meleparräld ni wasta woetawwas hääs, ent sinole ni minnole lustis nink rõmus. Nipalju kui sinna saat inne seddä nüüd ärrä täütmä, se om wimäte sinnol waja om Jummalalle ärrä tettä seddä hääd omma meleparrandamisse (?wiljas) tullus. Nätse se samma sinno pattu perräst, kumb omma rasseust mödä surmlikkus ni andisandmattas kutsutas. Ent nimmeld (eenkujos). Et kui sinna ollet oppnu nõidma nink kui ka kurratile orjusses keike hendä ollit ärrä andnu hälmelel, sis ollit Jummalat ärräsallanu nink laitnu teddä nink Kristust õnnisteggijat, Nätse se perräst pühhä suure Basiliusse (:vastla:) säitsmekümnet kolmat säädusse kässku mööda sinnol tullep inne liggi ello otsa se om surma liggi  armoandit wasta wõtta. Ent nikawwa, mis sinnole perräst ette ärrä kaemist saap ütteldu, käugu sinna ikkes kerikohhe, sääl saisko sinna läwwe kõrval, nink pattu üllestunnistamissele käugo sinna eggäj ajastajal, nink jogo sinna Jummala awaldamisse päiwil ärrä ristitud wet puhhä ossa saamisse eest. Ent kotton eggä päiwä nink ö päle peät katsikümnide kummarussi pandma mahha, nink ka kerikon eggäl kõrral nisamma paljo. Kindmä ussuga süddamelikkuld armasta sinna Jummalat, nink ikkõ temmä een särdätse pattu perräst.

   Et sinna omma nõidmissega sedda (:neid:) ollet ärrä riknu, melega seddä (:neid:)ollet ära tapnu. Nätse se perräst (:to samma:) suure Basiliusse ehk Wastla wijekümnet kuwwendat (237)säädusse käsku mööda sinnol ei tulle kattekümne ajastaja perräst armoandit se om Kristusse ihho ni wird wasta wõtta. Ent nikawwa kae ülles.

   (Ent muu tõise epitima p. Esside säädmisse kässu ni õige mõistus woiwa päle panda, et minna omma nõrkusse perräst siin jatta mahha neid kirjotud.)

   Ent kui sinna ei wõtta mitte seddä ärrä tettä, mis minna nüüd sinnole nõwwo anden olle üttelnu,[:ehk weel kui sina horapiddämist, ehk laitmist ei tahha mitte mahha jattä. Ehk kui sinna Jummala kotta pühhil päiwil ei nakka mitte käümä iks. Ni sammote ka paastma nink waeste andit jaggama: sis Jummala armastusse eest temma wihha saat sinä liugutama henne päle, (: nink minnagi edaspäide ei sa tahtma sinnole säräst pattu andis anda:) Ent särdätse rasse nink waiwalt andisantawwa pattu perräst ei jä sinna kunnagi Jummalaast hirmsaste nuhtlematta, kui ka ei siin ilman sis ummeteggi tullewan ellon, sinna saat taiwa riiki eest (?asemel A.K.) kurraditega suurt hirmsat nink üllimõrro piina kannatama (: mink eest Jummal hoidku!) se olgo teede sinnole, et Jummalale pattude perräst om waja temmä meleperrälist tahtmist ärrä tettä, se om et sünnip hääste kristlikkuld ellädä.

   Ent kui ka sinna seddä saat ärrä täütmä, mis sinnole nüüd om jo ütteldu, sis saat seega (paljo olles olnu kirjotada nida: et sesamma pat, sesamma häätäoga peap ärrä wäretämä. (?tõkestama A.K.) Ehk kui muido.) ülles näütämma et sinna pattu ollet ärrä wihkanu, ent hääd tekko ollet sanu õigede armastama.Keige sugguste hääteggemisse perräst Jummal kui ei siin sis wimate iggawetsen ellon 238 saap sinnole säräst rikkust ni säräst iggawes jäädwät maggususse ni rõõmu täwweut rikkalikuld kätte andma, märäst hääd sinna kunnagi ei olle nännu ei ka kuulnu, kumba ei ni paljo et ärrä ütteldä sinna woisi, ent melemõttõgagi ärrä arwata ei haaru.

   Jah tõttõste saap sinnole keik se täwwelikkuld sinno usku möda kätte saama. Amen.

   (: kolm pallelikkule:) olgo sis kolmen palgen ainulle Jummalale auw, kittus nink tennämine ikkes!

   Des mihi veniam Amice sicubi mendam hic invenies.

   Tede ja meil õigeausa greka ussu Piddäjl ommawa nee wiat, minkade perräst õigeausan meije kristlikkun kerikun keik suureeälissist kahhitseist ütsikonne inne et ei mitte keik üttenkoon nink üttelissi waimolikko Essa een omme patta üllestunnistawa, mast se woip johtuda inne lasarettide sissen ehk üttitsen tõbbiste põddõ missen koan nink kitsin paigun koh woimatta se kullep. Siski minna siin need wiat kui ei melenpiddämisses ni kaitsmisses hinnele, sis ommetegi Lutterusse latsille ehk temmä perrän käuille nink muile ussust ärrä saddanuille ei mitte pahhandusse ni haigusse teggemisse perräst, enge selgestepaistwa õigusse näile ülles kulutamisse perräst, seddä peljaten minna et nemä teddä omma kõrgõmelelisse ni kawwala kombega koggematta ärrä es toukassi , ent et ka se läbbi meije armas - Emmä-se Greka ni ütten winnema kerik (grekorossiiskaja cerkov) märäst teotust, häppi ni melepahhandust es saassi ärrä kannatama omme säädmiste perräst, mis armastusse nink wastawõtmisse wäärd ommawa, olle ülles kirjotannu. (239)

   Meil kaswolissist eaga ütsinda inne ainus kahhitseija waimolikko Essa een pattu ülles tunnistap ent ei mitte keik ütten koon nink üttelissi (: mast inne ütte wäikeeälisse,(?alaealised A.K.) kui neid paljo saap tullema üttelissi pattuüllestunnistamissele:)

   Esmänne sellele om se wigga:

   Et kahhitseija omme rassedit patta es pelgassi nink es häbbenesst keike wimätsit Jummalalle omma waimolikko Essä een selgeste ilma kigesuggust ärrä peedmist süddämelikkuld haige melega üllestunnistada.

   Tõine wigga eddimätsest tullep se:

   Et waimolik Essä perräst selgede ärrä noudmist kahhitseiald woissi pühhide essi säädmiste käskä möda ent enämbäste omma hoitlikko moistusse arwamist mööda temmale Epitimiad suurte pattude perräst päle panda, essite kawwatsemissega et sellele, ke wäärd ei olle ni ilma parrandusseta kahhitseijale hinnata pärlit seddä kallist Kristust ärrä teotamisses nink ärräsokmisses es saasi ärrä andma, minkast essi waimolik Essa Juda Kristusse ärrä andia sarnatses, ent kahhitseia teotaias ni süüallotses es woisi sada.

  Essi Kristus õnnisteggija ütlep omman armooppetussen nida: Ärge andke seddä pühhä pinnele ja ärge heidke ommad perlid siggade ette et nemmäd neid ärrä ei sõkku omma jalguga ni hennast ümbre ei pöra ja teid ei kissu.

   Pühhä Apostel Pawel ütlep: seeperräst kes jal seddä leibä sööb ehk Jssanda karrika sissest joob kolwatumal wisil, sel om Jssanda ihhust ja werrest süüd. Sest kes kolwato sööb ja joob se sööb ja joob essi hinnele nuhtlust sest et temmä ei te wahhet Issanda ihho (240) wahhel. Seperrast om ka paljo nõrku ja haigid teije seän ja paljo maggawad.

   Kolmas wigga om se:

   Et kahhitseija waimolikkuld Essald päle pantu epitimiaga ommest kurjest teggudist esmmält essi hendä ärrä wõrutassi (:muido weel essite woip olla et ne kurja mõttõ, kumma kahjo teggemisses ehk keriko, ehk omma kuningriigi, ehk keige hulga rahwa pääle olliwa ette woetu, jättässi mahha manitsemisse ehk sallaja temmäga kombe läbbi:) pälase et omma jouda mööda meleparrandamisse wija (sukku) Jummalalle meleperräld teggemisses tosi omme pattude perräst.

   Jesus Siraki Poig omme tarkuste sissen ütlep:et taltsimatta hobbone saab wirtsikaks ja Poeg, kes omma meelt möda käib, lääp jultumaks.

   Minkperräst kui piits lähhäp kangsuitse hobbosele ja waliad eeslile tarwis nenda wits halpide seljale. Seddä oppetap Salomon.

   Nende suus on sulissed ja waliad neid taltsiks tehhä, et nemmad muido ei tulle so liggi (32 laul9. Salm ehk wärs.

   Ent ikke ja kangsuitse waliad murdvad kaela pehmemaks: nenda tewad piin ja waew ühhe kurja sullase pehmeks.

   Sest missugune poeg on se, kellele issa hirmo ei anna?

   Agga keik hirmoandmine, kui se kä on, ei seddä arwata rõmo waid kurbdusse ollewat: agga kül ta wimaks rahholist õigusse kasso neile annab, kes se läbbi on hääste õppetud. Se on mulle heä, et mind on allantud, et ma so seädmisset õppin.

   Kes patto tewad, neid nomi keikide (241) ees, et ka teised wõttaksid karta.

   Siski. Wennad, kui jnnimenne ka ühhe eksitusse sisse sattuks sis parandage nisuggust ialle tassakese waimoga.

   Agga kui sinno wend sinno wasta eksib, sis minne ja nomi teddä ennese ja temma keskis üksipäinis: kui temma sind kuleb, sis ollet sinna omma wenna kassuks sanud.

   Päle se kahhitseiat wasto: seperrast kandke õiget mele-parrandamisse wilja.

   Ja mo palle ette ei peä mitte tühja käega tuldama.

   Otsa pääl. Agga jnnimenne katsko isseennäst läbi ja nenda sõgo temä sest leiwäst ja jogo se karrika seest.

   Sest meije Jummal on üks ärrä lõppetaja tulli.

   Temäle olgo auw, kittus ni tenno ikkes.

   Juda Apostli r.22.s Nink heitke mõnne päle armo wahhet pitten. Ent mõnd tekke peljoga õnsas ni kissoke neid tullest ärrä ni wihhake seddä lihhäst teotetu särki.

   KÄSIKIRJA LõPUS EESTIKEELNE TõLGE PUUDUB (242)

   Lõpuks ladina keeles autori enda käekirjaga:

  Quoniam quisque hominum peccat contra praecepta Die hancob rem questinibus quibudsam hic poenitentiam qgentibus inscripsi propter non calentes potius rossiacu dialectum. At respectu confitentis strictius agere confessionem jacet libertas in cuiusque voluntate. Sacerdos Anicetas Jacowleff 1776 anno Januarii die inscrip.

   S.o: Kuna iga inimene eksib Jumala käskude vastu, olen sel pqhjusel siin üles tähendanud mqningate küsimuste abil patukahetsuse käsitluse nende pärast, kes vene keelt paremini ei valda. Kuid igaühel on vabadus, arvesse vqttes pihtijat, kokkusurutumal kujul pihtimist toimetada. Preester Ancietas Jacowleff, kirjutanud 1776. Aastal jaanuarikuu päeval.

            Trükkis sisse Ali ibn-Rud. Tartus, maikuus aastal 2002.